Eduard Kubjas raamatus „Õpiringid“ kirjutab 1931.aastal:

Õpiringideks nimetame eneseharimiseks asutatud isetegemise põhimõtteil toimivaid väikesi rühmitusi. Neil võib olla väga palju eri kujusid, kuid kõigil on ühine alus: ühine vaba isetegevus. Isetegevus loob töörõõmu ja seob inimesi tööga, õpetab neid mõistma ja armastama töö mõtet ja väärtust, tugevamate energia toetab nõrgemate tahet, õppimisraskused võidetakse ühiselt ja teostub põhimõte. Rahva hääks rahva enese kaudu.“

Tegelikult idee ja mõte on jäänud samaks, samaks on jäänud ka vajadus eneseharimise järele, samaks vajadus rahva kui terviku haridustaseme tõstmise järele.

Õpiring sobib igasuguse haridusega, igast vanusest, soost ja seisusest inimeste jaoks, ainult igal eri juhtumil tuleb kasutada sellel rühmale sobivat metoodikat.

Esimene teadaolev õpiring Eestimaal on aastast 1920, juhataja Jõgevamaal Vaimastvere valla Kõola algkooli juhataja Aleksander Ilmoja, õppijad on tema kooli lõpetanud noored. Rahvaliikumise iseloomu võtavad õpiringid aastast 1927: kirjandusringid, kodaniku õpetus, seltskondlik kasvatus, aiandus jms. 

1938 moodustatakse Eesti Haridusliidu algatusel Haridusministeeriumi ja Riikliku propaganda talituse poolt 21 liikmeline ühiskondlik organisatsioon Õpiringide Nõukogu. Töö seatakse laiemale alusele; väheneb ametkondlik eraldatus; metoodiline abi tõhustub; kergem on tööd juhendada ja koguda statistikat. 

1927-1940 antakse välja info-ajakirja „Vabaharidustöö“, hiljem „Areng“, mis kujuneb välja Eesti Haridusliidu häälekandjaks.


1992 õpiringide traditsiooni taastamine: abi Rootsilt Ölandi Rahvaõpistu juhataja Lars Adin tuleb Eestisse õpiringide juhte õpetama.

1993.a mais alustati Kultuuritöötajate Täienduskoolis kursusi õpiringide juhtidele, mida on jätkatud Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuses.