Kümme aastat Õpiringide Seltsi “Semud”
„Meie ei õpi kuni elame, vaid elame kuni õpime.“
Tartumaa raamatukoguhoidjate meele- ja häälekandja 
MEIE LEHT Nr. 2 (5) 7. juuni 2004
Õpiringide Selts „Semud“ esimees
Juta Jõgi:
Õpiringid on kõige parem vabaharidustöö vorm rahva laiadele hulkadele,
ka majanduslikult kõige odavam ja theniliselt üha lihtsamaid – nii arvasid õpiringiliikumise juhid Põhjamaades ja
meil juba eelmise sajandi esimesel
poolel.
Õpiringide liikumine on eri maades
võtnud erineva kuju ja arenenud vastavalt
selle rahva iseloomule ja vajadustele. Õpiring kui haridustöö vorm oli Eestimaal
olude sunnil aastakümneteks katkenud,
aga see ei olnud meie jaoks nii unustatud,
et me ei oleks suutnud teda jälle ellu äratada. Vajaduski seda teha oli olemas, et
iseseisvas riigis ise oma asju ajada ja
õigeid otsuseid teha.
Õpiringide ideest ja mõttest
1931. aastal kirjutas Eduard Kubjas
oma raamatus „Õpiringid“: „Õpiringideks
nimetame eneseharimiseks asutatud isetegevuse põhimõtteil toimivaid väikesi
rühmitusi. Neil võib olla väga palju eri
kujusid, kuid kõigil on üks alus: ühine
vaba tegevus. Isetegevus loob töörõõmu
ja seob inimesi tööga, õpetab neid mõistma ja armastama töö mõtet ja väärtust,
tugevamate energia toetab nõrgemate
tahet, õppimisraskused võidetakse ühiselt
ja teostub põhimõte: Rahva hääks rahva
enese kaudu“.
Aastate möödudes on sõnastus pisut
muutunud, aga õpiringi idee ja mõte on
jäänud samaks. Samaks on jäänud ka vajadus eneseharimise ja rahva kui terviku
haridustaseme tõstmise järele. Õpiring
kõlbab igasuguse haridusega, igast vanusest, soost ja seisusest inimeste jaoks,
ainult igal eri juhtumil tuleb kasutada just
sellele rühmale sobivat meetodit.
Õpiringide traditsiooni
taaselustamisest Eestis
Õpiringide traditsiooni taastamisel on
Eesti saanud abi Rootsilt.
1992. aastal hakkas tolleaegne Öölandi
Rahvaõpistu juhataja Lars Adin korraldama Eestis õpiringide juhtide kursusi
Täiskasvanute Assotsiatsiooni „Andras“
juures.
1993. aasta mais alustati Kultuuritöötajate Täienduskoolis kursusi tulevastele õpiringijuhtidele. Kursused on
praeguses Rahvakultuuri Arendus- ja
Koolituskeskuses jätkunud tänaseni. Õpet
korraldades kasutatakse õpiringidele omaseid meetodeid: vestlust, analüüsi, arutelu,
diskussiooni ja loengudki on omal kohal.
1994. aasta 29. aprillil moodustasid
kursusest osavõtjad 16 asutajaliikmega
Õpiringide seltsi „Semud“, et edendada
õpiringide liikumist kaasaegses Eestis.
Seltsi põhikirjaline ülesanne on aidata
kaasa õpiringide loomisele, koguda infot
õpiringide liikumise kohta, korraldada
õpiringide suvepäevi, kevadist ja sügisest
täiendõpet ja anda metoodilist abi õpiringide töö korraldamisel.
1994.a. toimus üleriigiliste päevade
taastamine, seekord suvepäevade näol
Tartumaal Mellistes, läbiviijaks ja võõrustajaks oli Melliste raamatukogu juhataja
ja koduloouurija Aasa Sulg. Suvepäevade
teemaks oli „Kodulugu“, külastati Tartumaa kultuuriloolisi paiku.
1995. aastal sai kolmele aastale planeeritud projekt „Eluõpe“ riigilt toetust. Projekti eesmärk oli asutada uusi õpiringe,
pakkude täiendõpet tegutsevatele õpiringijuhtidele, toetada õpiringide tegevust.
Selts korraldas õppepäevi Paides, Ahulas,
Lüganusel, Tartus, Laevas, Raplas, Varbolas, Kärdlas, Raasikul jm. Projekti lõppedes oli läbitud õpiringide taastamise
etapp Eestimaal, tööle oli hakanud ligikaudu 80 õpiringi, nende vajalikkust Eesti
ühiskonnas polnud enam vaja tõestada.
Toimusid suvepäevad Saaremaal Laimjalas teemal „Turism ja keskkond“ koostöös külaliikumisega „Kodukant“, läbiviijaks kohaliku raamatukogu juhataja
Milvi Repp; Valgamaal Alal „Isiksus ja
perekond“, läbiviijaks Ala raamatukogu
juhataja Erja Liivson; Raplas „Kohalik
kultuurilugu ja noppeid eesti kirjandusest“, läbiviijateks Aime Miil ja Katrin
Niklus Rapla Keskraamatukogust.
1998. aastal algab uus etapp Õpiringide
Seltsi elus. Vahetub juhatus, esimeheks
valitakse Tõnu Otsason ja eesmärgiks
saab koostöö. 27.aprillil toimub rahvusraamatukogus konverents teemal „Külad
arvutite maailmas“, milles arutleti teabealase koostöö tähendusest maa arengutegevuses.
1999. aastal otsustas üldkoosolek rajada seltsi juurde erakool ja kinnitada kooli
põhikirja. Nimeks saab: Õpiringide Juhtide koolituskeskus KATI.
Õpiringidega uude sajandisse
2000. aasta sügisesel üldkoosolekul valiti uude juhatusse Juta Jõgi, Ere Raag,
Katrin Niklus, Aime Miil, Katrin Pärn ja
Hele Ellermaa.
2001. aasta täiendõppekursuste teemaks oli „Täiskasvanute koolitaja: õppija
ja õpetaja ühes isikus“. Suvekursus toimus Koerus Malle ja Herbert Lasti
juhtimisel. Ilmub EÕS Semude traktaatlehe „Meie Semud“ esimene number, mille motoks on Teedi Tüüri poolt kirja pandud lause: „Meie ei õpi kuni elame, vaid
elame kuni õpime.“
2002. aasta aktuaalseks teemaks sai
Euroopa Liiduga ühinemine ja eestlase
identiteet. Suvepäevad toimuvad Võrumaal Ere Raagi ja Anni Lahe juhtimisel.
2003.aasta teemadeks olid „Täiskasvanute koolitaja kodus ja naabrite juures“,
aasta lõpus valiti uus juhatus: Juta Jõgi,
Ere Raag, Malle Last, Õnne Paimre, Luule Bortnikova, Mari Nuut. Mari organiseerimisel toimub ka suvekursus Vändras.
2004. aasta kursuste üldteemaks sai
„Inimene ei saa enam elada poeesiata,
värvita, armastuseta. Peab tingimata inimestega rääkima“ (A. de Saint Exupery).
Suvekursus on planeeritud Pärnusse, korraldajaks Eha Tammiku.
Inimesed infotulvas
Võrreldes õpiringide tegevust 20. sajandi alguses ja sajandi lõpul ning uue
sajandi alguses, siis on kindlasti ühiseid
jooni aga ka erinevaid. Inimene ise pole
enam kuigivõrd muutunud ja vajadus õppida on jäänud, aga olud ja vahendid pole
enam kaugeltki need, mis eelmise sajandi
alguses. Tohutu infotulv, mis igal päeval
jõuab kaitsetu inimeseni, seab tema ette
hoopis uued probleemid ja nendele lahenduse otsimise vajaduse.
*Vaikiv, televiisori ees lõõgastuv ja
ajakirjandusest sõltuv inimene, kellel
press on saanud isandaks, peab hakkama
rääkima ja õppima mõtlema.
*Anonüümne, linnastunud inimene
peab hakkama end identifitseerima, sest
elu mõttekus on kaduma läinud.
*Juurteta maailmakodanik peab asuma oma juuri otsima, sest põlvkondade
järjepidevus on otsas, sellega koos on
ähmastunud mehe ja naise kohus
*Hajutatud asjatundlikkusega inimesel on vaja oma olemus ja teadvus tervikuna kokku viia ja ühtseks muuta.
*Äsja kuuldustki küllastunud inimene
on üha sunnitud otsima midagi uut, mis
ahvatleks oma uudsusega ja et anda asjadele kaalukust, lisab ta kõlavaid nimesid
nagu uus mõtlemine, uus elutunnetus, uus
asjalikkus jms, peab hakkama väärtustama olemasolevat.
*Oma muutumise või hävimise ohtu
tunnetanud tehnilise tsivilisatsiooni maailmas elav inimene, peab hakkama oma
vaimsust säilitama, mis pole ainult ajaloolise meenutamise tee ja lihtne teadmine möödunust, vaid on kaasaegne elujõud.
Kõige sellega ei suuda inimene üksi ja
iseeneses toime tulla, siis ta kas pöördub
Kristuse kiriku poole või otsib abi kaasinimestelt, kellel aga pole midagi ülearu,
vaid otse vastupidi, karjuv puudus hingerahu ja kõige muugi järele.
Prantsuse teadlane B. Pascal on inimese armetust näinud ja jätnud endast
järele sellise mõtte, milles ta osutab inimese kõige suuremale ülesandele: „Inimene on ilmselgelt loodud mõtlema, selles
seisneb kogu tema väärikus ja väärtus; ja
tema ainus ülesanne on õigesti mõelda.
Kuid mõtlemise kord nõuab, et alustada
tuleb iseendast, oma loojast ja oma lõppeesmärgist. Aga millest inimesed mõtlevad? Mitte kunagi sellest, vaid tantsimisest, lautomängust, laulmisest, värsisepitsemisest, bauge’-mängust jms võistlemisest, sellest, kuidas kuningaks saada,
mõtlemata selle üle, mida tähendab kuningas olla ja mida tähendab inimene olla.“
(„Mõtted“ 146/620)
Juta Jõgi,
Õpiringide Selts „Semud“ esimees