Õpiringide liikumise eesmärk on äratada ja luua inimestes üldine kultuurihuvi ja heatahtlik suhtumine nii üksteisesse kui ka ühiskonda, samuti pakkuda õpetust mistahes konkreetsel teemal.
Õpiring on enesearendajate rühm, kes vabal tahtel on omavahel liitunud selleks, et ühiselt korraldada järjekindlamalt enesearendustööd.

Õpiringijuht on nagu pärlipüüdja, sest kõige ootamatustest kohtadest võib leida kõige ilusamaid pärle.“ (Herman Stople raamatust "Õpiringi juht“)

Õpiringid on üks võimalus täiskasvanuna õppida

 

Ere Raag, Eesti õpiringide seltsi Semud liige

(Võrumaa Teataja, 14. oktoober 2006)

Täiskasvanud õppija nädalal väärtustatakse elukestvat õpet: igal inimesel on võimalus osaleda loomingulises tegevuses väljaspool igapäevatööd. Igaühel on võimalus teha ise midagi, mis teda huvitab, tema silmaringi laiendab: maalida, meisterdada, käsitööd teha, laulda-tantsida, pilli mängida, jagada teistega lugemiselamusi, arvutiga sinasõprust süvendada. Tähtis on rõõm ja mõnu isetegemisest.

Sellel aastal on kaasatud vabaharidusliku tegevuse edendamisse ka õpiringid. Seni on vähe räägitud õpiringide tegevusest ja sellest, mida annab õpiringis koosolemine, üksteisest lugupidamine, üksteisega arvestamine, üksteiselt õppimine.

Õpiring on enesearendajate rühm, kes on vabal tahtel liitunud, et ühiselt järjekindlamalt enesearendustööd korraldada. Töö õpiringides õpetab koostegutsemist ja mõistmist, annab osavõtjaile igapäevaseks tööks ja eluks vajalikke teadmisi, kindlustunnet, võttes arvesse osavõtjate oma kogemusi ja oskusi. Osavõtjad õpivad üksteiselt ning seeläbi suurendavad oma teadmisi.

Õpiringi olemus seisneb vastastikuses abis ja koostöös

Õpiringide liikumise eesmärk on äratada ja luua inimestes üldine kultuurihuvi ja heatahtlik suhtumine nii üksteisesse kui ka ühiskonda, samuti pakkuda õpetust mis tahes konkreetsel teemal: õmblemine ja nahakunst, klaasvitraaži valmistamine, viltimine, lilleseade ja kodukorrastamine, tervisevõimlemine ja enesega toimetulek. Õpiringid on võimalus muutustega kaasas käia. Õpiringi juht on üks õpiringi liikmeid. Õpiringis saab ka kõige vaiksem ja tagasihoidlikum inimene harrastada meelepärast tegevust ja julgelt arutelust osa võtta.

Teadmiste ja oskuste omandamise kõrval on õpiringile omased mitmed tegevused ja toimingud: ringi tegevuse jäädvustamine kroonikas, ülevaatenäituste korraldamine, oma laul, ajaleht või ajakiri, ühised laagrid ja väljasõidud, sünnipäevade tähistamine. Osaleja loovuse ja fantaasia arendamisel on väga tähtis roll käelisel tegevusel.

Olulisteks abimeesteks õpiringide töös on raamatud. Õpiringiidee autor Oscar Olsson pidas raamatut õppeprotsessi lahutamatuks osaks. 1925. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi aastakoosolekul ütles August Annist välja mõtte, et kirjandusliku kavaga õpiringid peaksid olema iga raamatukogu juures.

Käesoleva aasta algul kolmes maakonnas (Harju-, Rapla- ja Võrumaal) tehtud küsitlus näitas, et kõige rohkem õpiringe tegutsebki raamatukogude juures, põhjusel, et rahvaraamatukogude võrk haarab ka neid maakohti, kus ei ole kodukandiliikumist ega seltsitegevust. Raamatukogus on olemas õpiringide tööks vajalik kirjandus, õppematerjalide otsimiseks saab kasutada internetti, enamikus raamatukogudes on printimis- ja paljundamisvõimalus; vähem tähtsad pole raamatukoguhoidja asjatundlikud nõuanded ja tasuta ruumi kasutamise võimalus. Seega on raamatukogu õpiringile igati sobiv keskkond.

Võrreldes õpiringide tegevust Eestis eri aegadel, on märgata nii ühiseid kui ka erinevaid jooni. Inimene ise pole kuigivõrd muutunud ja vajadus õppida on jäänud, aga olud ja vahendid pole enam kaugeltki need mis algusaastatel. Tohutu infotulv sunnib inimest tegema raskeid valikuid ja elus toimetulekuks on üha enam vaja kaasinimeste toetust. Seda suuremat rõõmu tuntakse ühistegemisest, mis annab elujõudu ja hingele kosutust. Nüüdisajal on suurem vajadus kompenseerida käsitööosavuse ja loovuse puudumist ning parandada käelise tegevuse oskust. Sellega on seletatav ka nende õpiringide ja kursuste arvu suurenemine, mis puudutavad käelist ja kehalist aktiivsust.

Võrreldes Eesti õpiringide töökorraldust Põhjamaade õpiringide omaga, leiame erinevuse eelkõige organisatsioonides ja institutsioonides, kelle vahendusel õpiringe korraldatakse. Kui Põhjamaades on õpiringide peamised korraldajad erakondadele kuuluvad õpiorganisatsioonid, siis Eestis hoopis raamatukogud, rahvamajad, koolid, seltsid ja rahvaülikoolid. See näitab meie raamatukoguhoidjate ja seltsielu edendajate juhtivat rolli õpiringialase teabe levitamisel ja õpiringide ellukutsumisel.

Õpiringide ajaloost

Õpiringide ajalugu ulatub rohkem kui saja aasta tagusesse aega. Esimene õpiring loodi 1902. aastal Rootsis (Lundis). Õpiringide idee autoriks oli Oscar Olsson. Õpiringide põhivormideks Rootsis olid lugemis- ja referaatringid, lisandus õppetöö kursuste vormis ja ka kirja teel. Õpiring on ka tänapäeval Rootsi vabahariduses kõige tüüpilisem nähtus.

Eestis hakkas õpiringide tegevus levima 1920ndatel aastatel. Esimesi süsteemikindlamaid õpiringide arendajaid oli Eduard Kubjas, kes ühtlasi seisis ka Eesti haridusliidu asutamise initsiaatorite esireas.

Sõjaeelses Eestis oli 2200 kultuuri- ja haridusseltsi ning 500 registreeritud õpiringi. Õpiringide arengus 1930ndail aastail saavutatud dünaamika ja tase lubavad eeldada, et kui nende töö poleks 1940. aastal loomuvastaselt katkenud, oleksid nad peagi jõudnud Põhjamaadega võrdsele kohale rahva kultuuri- ja hariduselus.

Õpiringide traditsiooni taastamisel on Eesti saanud abi Soomelt ja Rootsilt. 1992. aastal hakati korraldama Eestis õpiringide juhtide kursusi täiskasvanute assotsiatsiooni Andras juures. Alustada ei tulnud tühjalt kohalt: toetuti aastatetagustele kogemustele. Juba 1993. aasta mais alustati kultuuritöötajate täienduskoolis tulevaste õpiringijuhtide kursusi. Need kursused on praeguses rahvakultuuri arendus- ja koolituskeskuses jätkunud praeguseni.

Et edendada õpiringide liikumist, asutasid õpiringijuhtide kursusest osavõtjad 29. aprillil 1994 õpiringide seltsi Semud. Seltsi juhiks sai raamatukogunduse spetsialist Juta Jõgi. Ta oli algatuse heldeks hoolekandjaks ja liikmete vaimuvara juhatajaks ning on seda siiani. Tuli asuda taastama õpiringide elu, mis oli katkenud okupatsiooni ajal. Seltsi esimesed aastad kulusid õpiringide liikumise arendamisele ja õpiringide juhtide koolitusele. Õpiringide seltsi põhikirjaline ülesanne on aidata kaasa õpiringide loomisele, koguda infot õpiringide liikumise kohta, korraldada õpiringide suvepäevi, kevadist ja sügisest täiendusõpet ning anda metoodilist abi õpiringide töö korraldamisel. 2005. aastal tegutses Eestimaal 73 õpiringi 900 osavõtjaga (mehi 88, naisi 812), tööd tehti ligi 27000 õppijatunni ulatuses. 

Õpiringe on võimalik korraldada väikese tasu eest, luues nii soodsa võimaluse igale osaleda soovijale. Õpiringi juhtidel on võimalik taotleda tegevustoetust. Peamiselt on toetusi küsitud omavalitsustelt ja kohalikult kultuurkapitalilt. Õpiring võib oma tegevusele ka riigieelarvelist toetust taotleda, kui ringis on vähemalt kaheksa osavõtjat ja 20 tundi õppusi aastas. Tänavune õpiringidele eraldatud riigieelarveline toetus jaotati 86 õpiringi projektide vahel.

Õpiringide traditsioon muuta ühiskonda kodanike arendamise kaudu sobib hästi tänapäeva. Juba töötavad õpiringid on kogemuste kooliks paljudele teistele, kes alustavad või tahavad selleks tööks mõõtu võtta.



Õpiringidega tegeleb 2010 aastast ka Eesti Külaliikumine KODUKANT, nende projektist saab lugeda:

"Õpiring: Ise tehtud, hästi tehtud"