Eesti Õpiringide Seltsi „Semud“ traktaatleht

MEIE SEMUD

Meie ei õpi, kuni elame, vaid elame kuni õpime“ T.Tüür


Rõõmsat kevadet ja suve!

2012/51


Teated:  Kursus õpiringi juhtidele: Maailm samme täis…

Eesmärk ja sisu:

  • Õpiring kui mõtteviis

  • Sõna ja teoga

  • Terves kehas terve vaim

  • Sajandite tarkus

  • Eesti kirjanike elust ja loomingust

  • Käsi ja mõte

õpiringide juhid, ringijuhid, õpetajad jt

Kevadkursus 24.-26.aprill 2012

Suvekursus 03.-05.juuli 2012, Pärnus

Sügiskursus 30.-31.oktoober, 1.november 2012

Läbiviimise koht: Rahvakultuuri Keskus (J.Vilmsi 55)  


Õpiringide Seltsi tööst 2011.aastal


Õpiringide Seltsi majandusaasta 2011 kujunes järgmiseks: toetust õnnestus saada Hasartmängumaksu Nõukogult õpiringidele 12782 €, liikmeannetusi laekus 110 € ja õpitoetusi 593 €, kokku tulud 13485 €. Kulutati järgmiselt: jagati vastavalt projektitaotlustele toetusi 79le õpiringile 10112 €, mitmesugused tegevuskulusid oli 1136 €, tööjõukulusid 3917 €, kokku kulusid 15165 €. Iseenesest ei ole see nii hästi kui aastal 2010, aga meid ei jäetud ilma toetuse ja tähelepanuta. Iga õpiring sai aasta toetuseks 

101 €, mis oli siiski tunnustus õpiringi tegevusele.

Aastat läbiv täiendõppe teema oli „Mõtte, sõna ja teoga“ kolmel korral - kevad, suve ja sügiskursusena. Rõõmu tegi, et Seltsi liikmed: Siiri Ušakova, Heli Augjärv, Erika Rausberg, Herbert Last ja Juta Jõgi olid valmis omapoolsete loengutega panustama kursuse heaks kordaminekuks. Käelise tegevuse osas olid tublid juhendajad Merle Äri, Juta Luts ja Laine Sõer. Kunstivallas oleme jätkuvalt kuulanud Anu Allikvee sisutihedaid loenguid, lapikojas võõrustas Anni Kreem, itaalia kirjanikust ja ajakirjanikust Oriana Fallacist, vabaduse, tõe ja elu kaitsjast rääkis Anne Kalling ja Maria Tilk naistest Vanas ja Uues Testamendis.

Kunstilist meelelahutust pakkus suvekursusel folkloorian-sambel „Liiso“ ja rahvatantsuansambel „Raabiku“, juhendajad Tea Nopri ja Õnnela Põllu. Osalesime ka Keskaja päevadel Tallinna vanalinnas käsitöömeistrite turul, Lagedil saime pilgu heitaVabadus-võitlejate muuseumi territooriumile.

Käesolevaks aastaks toetust õpiringidele ei saadud. Täiend-õppe kursus õpiringijuhtidele koosneb samuti kevad, suve ja sügis-kursusest: esimene ja viimane Tallinnas Rahvakultuuri Keskuses ja suvekursus Pärnus. Soovin kõigile indu õpiringi töös, sest seda tööd saab hästi teha üksnes siis, jätkub suurt innukust ja tahtmist.

Juta Jõgi


Saku „Päikesekillu“ juturingi lugu


Saku „Päikesekillu“ juturingi idee on sündinud muinasjutu-kursuse järel, mis peeti Saku lasteaias „Päikesekild“ 2007.a kevadel. Sama aasta suvel toimus Vihulas Piret Pääri muinasjutulaager, millest võttis osa 5 õpetajat. Õpiringi tuumiku moodustavad Piret Pääri juhitud muinasjutukooli kursuslased.

Nelja inimese koostööl anti välja lasteaia õueaial kasvavate puude lugude raamat „Meie puude lood – Päikesekillu päikese-püüdjad“.

  1. 2007.aasta novembris alustas lasteaia muinasjututoas tööd juturing, millest võttis osa 8 inimest. Otsisime lugusid, mis tulid „õhust“ ehk siis ümbritsevast keskkonnast. Räägiti loodusega tihedalt seotud lugudest, imemuinasjutte, rahvajutte, muistendeid, naljalugusid (muist muinas-, muist muid).

  2. Teisel aastal valiti juturingi lugusid, mis seotud hingega, inimese sisemise jõu ja tugevuse otsimisega. Järjejutuna läbisid kõiki õhtuid Vana-Kreeka müüdid.

  3. Kolmandal aastal olid jutustamiseks valitud perepärimus ja juurte lood. Lisaks rahvajutud ja muinaslood. Igal kokku-saamisel oli ka Piiblilugude veerandtund, mis puudutas lugusid Vanast Testamendist. Aasta oli 2009 ja me liitusime Eesti Õpiringide Seltsiga „Semud“.

  4. Eelmise aasta juturingi temaatikasse kuulusid nii pärimus-lood kui ka need, mis lähiajal kedagi kirjandusmaastikul puudutanud on ja mida ühiselt koos lahti harutada magus. Eesmärgiks ikka lugude sobivus ka lastele, sest kuidas muidu tekitada neis huvi kuulata oma lähedaste lugusid ja väärtustada pärimust.

Õpiringi algusaja valisime vanarahva tarkust mööda hingede-päeva kanti, sest just hingedeajast saadik võttis vanarahvas aega mõistatuste mõistatamiseks ja lugude ning muinasjuttude vestmi-seks. Käib ju päike hingedeajast kuni paastumaarjapäevani madalalt, päikesevalgust jagub vähe ja lugude jutustamisega seab inimene end sisemise valguse ja soojuse väljas süvenevale pimedusele ja külmale vastu. Koos käis algul 8, nüüd juba 12 püsivat liiget. Tegelesime juttude otsimise, vestmise ja ringi jutupanka kogumisega kuni märtsi lõpuni.

2010-2011 hooaega alustasime novembris kohaliku pärimuse kogumise ja koolitusretkega Järvamaale, mille eesmärgiks oli tutvu-da kohaliku kultuurilooga Esna ja Vodja mõisades ning osa võtta Piret Pääri kursusest „Jutuvestmine kogukonnas“, mille sisuks oli tut-vumine jututraditsiooni ja selle võimalustega tänapäeval oma kogu-konnas, omapärimuse väärtustamine, tutvumine kvaliteetse muinas-jutupärimusega.

Reis toimus 19.novembril esimese valge lumekattega päeval, kus kogu ümbrus tundus uskumatult helge ja imeliselt puhas. Justkui külaliste ootuses olid Järvamaa mõisad endale just äsja pestud-triigitud linad üle laotanud. Lisaks tekitas elevust ka just käiku lastud Mäo liiklussõlm, kus seigeldes mõnigi naljalugu taskusse poetus.

Alustasime 1620ndatel rajatud Esna mõisast, kus meid oota-sid lahke perenaine Kadri Roosi oma koolieelikust poja ja vahva koeraga. Peetri kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Järvamaale Roosna-Alliku valla territooriumile. Mõisas on säilinud ka arvukalt kõrvalhooneid ja nende varemeid. Kaasajal on mõis eraomanduses, peahoonet on viimastel aastatel paljus restaureeritud. Mõisa pikk ühekorruseline peahoone on ehitatud mitmes järgus. Selle vanimad osad pärinevad arvatavasti 18.sajandist, arvatavasti sellest ajast pärineb ühes ruumis asuv maalingutega talagi. Lõpliku kuju sai hoone 1880, mil varasemat puithoonet pikendati parempoolsest otsast kiviehitisega ning rajati historitsistlik varikatus. Perenaine rääkis lugusid saali kasutusest kinosaalina nõukogude võimu aastail ja nüüd mitmete suvelaagrite koolituste toimumiskohana.

Tegime jalutuskäigu mõisa territooriumil ja suundusime sellest kilomeetri kaugusel lääne poole metsas asuva perekond von Gruenewaldt’ide perekonna matusekabeli poole. Kõndisime hanereas piki jalgrada, möödusime Esna allikatest, kust saab alguse Esna jõgi. Neogooti stiilis kabel on valminud 1842.aastal Ludwig von Maydelli projekti järgi. Kabeli ehteiks on teravkaar portaal ning algselt kiviraamidega roosaken (viimane kaasajal purustatud). Süütasime vaikselt küünlad ja hingasime südameisse ja meeltesse justkui aegade hämaruse ja meie ajaga käsikäes kõndivat hingedeaja karget vaikust. Paaritunnise mõisaretke lõpetuseks kutsus Kadri meid hubasesse tänapäevale vastavate tingimustega kööki ja külaskäik päädis sooja koduleiva-ja maarohuteelõhnase hõrgu maitse-elamusega.

Tegime lõunapausi Põhjaka mõisa restoranis, mis on kuulus ehedate kohalikest toorainetest valmistatud heade roogade poolest – ökomõis ökotoiduga. Uurisime ka nende saamislugu, mis pildikeeles fotoalbumis lühikeste selgitustega kenasti näha oli. Interjööris rääkisid vana ja uus oma vahel kõnekalt kodususest ja maitsekusest. Mõnus nurruv kass meenutas igati vanade aegade kõrtsimiljööst pärit teekäijate kaaslast. Sissejuhatus Vodja mõisas toimuvale jutu-vestmisüritusele oli tehtud.

Päeva krooniks oligi Piret Pääri ja tema heade abiliste Tuule Kanni ning Annika Mändmaa juhitud lugude õhtu Vodja koolis. Ühiselt arutleti selle üle, kas lugudel on tänapäeval veel tähendust pere-või sõpruskonnas, töö-või külakogukonnas. Räägiti pere- ja kohapärimusest, aga ka meie eesti oma rahvajuttudest. Lugude vahele jagasid Tuule ja Annika laulu ning pillimängu. Tuule tuletas meelde, et on Liivi lipu päev. Nii sai ühe ilusa liivi laulu laulmise ja koosümisemisega ka hõimlastele oluline päev tähistatud.

Külastasime veebruaris Cätlin Jaago ja jutuvestja Piret Pääri temaatilist õhtut Vanalinna Muusikamajas „Sõnade ja sõrmedega“, mis oli täidetud eheda pärimusmuusika ja haaravate tõestisündinud lugude ja rahvajuttudega eesti pillimeestest. Sügavalt puudutas lugu Torupilli Jussist, kes alles eaka mehena õppis torupillimängu ära ja sai üle maa kuulsaks pillimeheks. Õppida pole kunagi liiga hilja!

Seadsime sel aastal sihiks lasteaiafolkloori kogumise Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna ja Eesti Rahvaluule Arhiivi tarbeks, kes korraldasid 15.oktoobrist 2010 kuni 31.jaanuarini 2011 pärimuse kogumise aktsiooni, millest oodati osa võtma õpetajaid lasteaedadest üle Eesti. Emakeelepäeval, 14.märtsil kuulutas president Toomas Hendrik Ilves Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis välja rahvaluule kogumispreemia laureaadid. Tänukirjade ning meenetega tunnustati Eesti Rahvaluule Arhiivi tublimaid kaastöölisi ning parimaid lasteaiapärimuse kogujaid. Saku Päikesekillu lasteaia juturingi juhi Erika Rausbergi tööd hinnati üheks vabariigi sisukamaks 80 lasteaiaõpetaja seas, ta pälvis tänukirja ja sai auhinna rikkaliku fotomaterjali kogumise eest.

20.märtsil, ülemaalisel jutuvestjate päeval, toimus Päikese-killus päris oma jutupidu, millega tähistasime Muinasjutukooli 20. aastapäeva. Muinasjutukooliga seotud inimestel palusime kaasa võtta pilte, mälestusi, muinasjutukoolihõngulisi esemeid. Jutuaineks said seekord valitud veelood. Meie endi perepärimus, mis seotud kaevude, allikate, suuremate ja vähemate veekogudega, samuti iid-sed muinaslood maailma erinevailt rahvailt. Iga osaleja sai kaasa rullikeeratud ürikuna kogutud veeteemalisi lugusid. Koguneti juttu vestma ja kuulama üle Harju- ja Raplamaa. Osalejaid mahtus ühte suurde sõõri 18. Saime juurde ka neid jutuhuvilisi, kes pole enne lugude rääkimisega kokku puutunud. Harutasime jutulõnga ja üht vana mõnusat kampsunit, mis on mitmeid kordi Muinasjutukooli laagritest osavõtjana endasse lugusid talletanud. Leidsime ühist meis endas ja peosoleva kivi vahel. Uudistasime kaasavõetud foto-ja näputöömaterjali Muinasjutukooli aegadest. Lugude vahele sai sildadeks laulda eelnevalt koostatud laululehele koondatud vanu lugusid, millel pärimuse muster kvaliteedimärgiks peal. Et mitte pikast istumisest kangeks jääda tantsisime selja sirutamiseks „Nõianeitsit“ ja mekkisime iga osaleja kaasatoodud pannkooke moosiga ja muud suupoolist hüva teega, kuhu suhkru asemel võis panna kevadistest lasteaia võililledest ja kuusekasvudest keedetud siirupit. Kui meie jutupidu otsas oli, võisid ärksamad kohalolijad veel õhtul Hobuveskisse suunduda. Seal toimus esimene Jutuvestmissarja jutuõhtu „Tallinn kultuuripealinn 2011“ raames. Lugusid loomisest pajatas indiaani jutuvestja Dovie Thomasson. Jutuvestmissarja jutu-õhtutel on osa meie juturingi liikmetest ka alati kohal olnud ja saanud võimaluse võrrelda erinevate rahvaste lugusid ning äärmiselt eripalgelisi jutuvestjaid nagu Dovie Thomason, idiaani jutuvestja; Jack Lynch Iirimaalt; Jan Blake lugudega Jamaikalt (Inglismaa); Nacer Khemir araabia lugudega (Prantsusmaa). Augustikuu jutuõhtu „Mereäärsed lood“ külalised tulid Gotlandilt, Bornholmilt, Ahvenamaalt, Ölandilt, Rügenilt, Hiiu-ja Saaremaalt; Ungarist armastatuim jutuvestja Andras Berecz koos meestetantsu väljapaistvate esind-ajate ja karjaseflöödi mängijate Istvan Bereczi ja Gabor Babulkaga ja Inger Lise Oelrich Rootsist, kellelt oli ka loeng „Jutuvestmine kui tervendamise kunst“:

23.märtsil 2011 osalesime Saku Gümnaasiumi korraldatud „Heade kogemuste päeval“, kus Marika Liivik esines ettekandega „Miks peab lugusid rääkima.“ Ettekandele järgnes töötuba, kus lugusid jutustasid kõik õpiringi tegevliikmed. Lisaks laulud ja pillilood (kannel, plokkflööt, akordion). Töötoas osalenuil oli võimalus olla lugude kuulajaiks, samas kogeda ka mitmepalgelisi jutustajaid. Tunnetasime mõnusat meeskonnavaimu ja sünergiat.

ETK Andrase kevadisel konverentsil tutvustas õpiringijuht Erika Rausberg oma õpiringi tegevust läbi fotolugude.

Meie kolmapäevased jutuõhtud hämaral ajal olid jätkuvalt armsad koosolemised – rikastavad, nakatavad, vanade lugude taasäratajad ja uute juurde suunavad, hinge ja vaimu toetavad. Ühe ringiliikme õhtusest kirjakatkest muinasjutukooli asutajale Piret Päärile: „Tulin just kolmapäevasest juturingist, meel on helge. Täna juhtus jälle niimoodi, et ilma kokku leppimata sobisid kõik me tänaõhtused lood üheks tihedaks täiuslikuks tervikuks. Nii on me jutuõhtutel tihti juhtunud. Õhkasin veel lõpuks, et on tõesti suur õnn olla sellises kogukonnas, kuhu lood ise õigesse kohta tükivad. Tea, armas Piret, et sa oled iga kord oma vaiksel moel kohal, sest ilma sinuta poleks meid sellisel kujul olemas. Oled sa ju meie jaoks muinasjutuemaks. Muinasjutukoolis käinud jutulistena täname sind küll mõttes ja sõnas omavahel pea iga kord kui koos oleme. Ma niiväga loodan, et sa ise kah aru saad, kui suure asjaga sa oled hakkama saanud. 20 aastat tagasi ei osanud mina küll tulevikust oodata, et ma tunnen rõõmu ja saan jõudu lihtsate lugude rääkimisest-kuulamisest. Ja seda täiskasvanud täie mõistuse juures asjalike inimeste seltskonnas.“

Aruande vormis öeldes saime eelmisel hooajal kokku 13 korral ja harutasime hulga peale kokku 394 tundi lugusid.

Juturingis räägitu on mõjutanud mitmeid ettevõtmisi ka väljaspool jutuvestmise õhtuid. Meie majas peetud Harjumaa laste-aedade liitrühmade õpetajate mõttetalgutega seoses oleme palunud meisterdada kastiteatreid, kuhu mõni lugu sisse mahuks. Oleme kutsunud üles mõtisklema ja rääkima lugusid teemal „Ehe“. Saak osutus imeliseks! Kuulsime endale ehet viltides aegadetaguseid ja uuemaid pärimuslugusid kaasatoodud ehetest. Mõtisklustest koorus välja huvitav iva: „Ehte kandmine varjab kandja ehedust, sest päris ehe on ju loomulik või alasti olemine“.

Nii nagu me ükskõik millises valdkonnas õpime läbi koge-muste, nii ka jutustamisoskus tuleb ikka läbi lugude jutustamise (hea lugu valgustab meie hinge!). Jutustajaks ei sünnita – see on õpitav oskus ja tuleb ajapikku. Tähtis on jutustaja suhe jutusse, tema tunde siirus. Jutustaja peab ise jutust hoolima!

Erika Rausberg, õpiringi juht


Jõgisool anti innustust kodukandi ajaloo uurimiseks

21.mail toimus Jõgisoo Seltsimajas Külade ajaloopäev, kus meelelahutuse asemel esinesid sõnavõtuga need, kes oma küla ajalugu lähemalt uurinud ning laadakauba asemel olid välja pandud stendid teksti-ja pildimaterjaliga koduküla ajaloost.


Jõgisoo lähiümbruse küladest olid stendid ajalooliste mater-jalidega välja pannud Ääsmäe küla koos Tagametsa külaga, Maidla ja Pärinurme, Tuula ja Pällu, Jõgisoo, Koppelmaa ja Voore, Rahula ja Valingu koos Aila külaga. Väljapanekuid vaadates sai selgeks, et külad on väga erinevalt tegelenud oma ajaloolise pärandi kogumise ja talletamisega. Üritusele kogunenud külade rahval oli võimalus väljapanekuid näha ja külade esindajate sõnavõttudest kuulda, kuidas uurimistöö ja materjalide kogumine naaberkülades edenenud on.

Näiteks oli Ääsmäe küla kohta mitmeid aastaid kogutud pildi- ja tekstimaterjali, mis kenasti arvukateks kogumikeks kokku köidetud, samas näiteks Aila küla talude ja nende peremeeste kohta asuti materjali koguma alles paar kuud enne ajaloopäeva toimumist.

Harjumaa Muuseumi esindaja Liisi Taimre pani oma sõna-võtus südamele, et kogutud materjalid ei ununeks ka peale külade päeva kuhugi kapinurka, vaid jõuaksid muuseumisse. Muuseum on meeleldi nõu ja jõuga abiks olema ja koostööd tegema. Erilist huvi tunneb Harjumaa muuseum olemasolevate, veel mingilgi moel säili-nud, rehielamute vastu. Teretulnud on nii ülesvõtted kui ka suuline informatsioon.

Väärika külade ajaloopäeva kokkupanijad ja sõnavõtjad said tänutäheks Jõgisoo Seltsimaja keraamikaringi juhendaja Anu Pilderi valmistatud meened ja kuulajad said loodetavasti innustust oma küla ajaloo uurimiseks ning jäädvustamiseks.

Aastate pärast on Jõgisoo Seltsimajas toimunud külade aja-loopäev samuti ajalugu.

Küla ja kõik asjaosalised tänavad kogu südamest ürituse hinge – Aino Lehtmetsa, kes kogu ürituse pühendunult organiseeris ja läbi viis. Ajaloo usku naine valmistas üritust pool aastat ette – ja tegi seda puhtast entusiasmist!

Marju Tarve, Saue vallaleht „Koduvald“


Käravete õpiringi tegevusest


Üllatusterohke, huvitav ja väga sisukas oli Lehtse käsitöö-päev „Ma ise ilutegija“, millel osalesime 12.märtsil. Näitusi, välja-panekuid ja töötubasid oli kultuurimaja kaks korrust täis. Lisaks lehtselastele olid oma käsitööd toonud vaatamiseks Tapa kultuurikoja käsitööring ja Jäneda keraamikatuba. Õppida sai villaloorist susside ja barettide valmistamist, ketramist, villa kraasimist ja klaasimaali. Üritus oli tõeliselt huvitav ja meil oli hea meel, et seda kõike nägime.

Panen siia kirja ka seal ettekantud toreda tõestisündinud loo:

Ämm saatnud miniale jõulukingiks kootud pontšo või vestikese. Vestikest pidi aga oskama selga panna, kõige paremini pidi see õnnestuma kellegi teise abiga. Kingi saaja arvanud seda vaadates, et tegemist on pükstega. Poeg siis helistanud emale, et püksid on naisele liiga lühikesed ja jalgevahe liialt suur. Ema selgituste varal saanud asjaosalised aru, kuidas selga panna ja olnud kingituse üle väga rõõmsad.

Vestike on tõesti väga kaunis ja meiegi koome seda nüüd usinasti.

Laine Parvelt, õpiringi juht


Luuleallikal“ tegemistest


Ikka jätkame eesti luulega tegelemist. Meie kogunemised on alati väga huvitavad ja oodatud. Kunagi ei tea, mida keegi luule ammendamatust varasalvest leidnud on ja see teebki asja põnevaks. Emakeelepäeval tegime tutvust hiiukeelse luulega, peamiselt Elmar Vragerilt. Lastekaitsepäeval lugesime Ernst Enno luulet, koolilapsedki olid emade kõrval hästi valmistunud. Rõõmsat elevust ja äratundmisrõõmu pakkusid ühislaulud „Hiiretips läks putru keetma“ ja „Poisid ritta kodu poole“.

Harald Suislepa 90ndaks sünnipäevaks kirjutas 10.juuni „Hiiu Lehes“ oma mälestusi Anu Hülg. Kogunemine ise leidis aset sirelilõhnalise pühapäeva õhtul. Karusepäeva hilisõhtul tule paistel lugesime kassarlaste M.Elmi, U.Uusoja, H. Kääramehe, V.Adamka, M.Niimanni endi kirjutatud luulet.

Augusti keskpaigas kutsus meid kokku Marie Underi luule, mille valmistasid ette Anu Hülg ja suvekassarlane emakeeleõpetaja Silvia Mälksoo. Kaks nädalat hiljem saime kokku suvekassarlase Eve Viidalepa kodus, kus igaüks oli ette valmistanud ühe armastuse ja ühe mere luuletuse. Perenaine Eve ise esitas enda luulevormis haikusid. Ühiselt laulsime meeldetulnud merelaule.

Meeste ja naistevahelistele suhetele kirjutatud luule leidmine ja esitamine jäi napiks nii leitud luuletuste kui osavõtjate poolest. See-eest aga sügise ja hingeluule leiud olid tõesti haruldased ja vähetuntud. Nii loeti Artur Alliksaare, Leili Rimmeli, Madli Kivimäe, Helmi Rajama, Arved Viirlaiu ja Milvi Sepingu luulet. Küünlad kustutas ja õhtu lõpetas kuue aastane Carmel Anette, kes laulis kolmesalmilise sügislaulu pohladest.

Pärast igakordset kokkusaamist oleme uhked ja õnnelikud ning taas reipalt valmis sukelduma argiellu. Osavõtjate huvi ja rohkus on selgeks märgiks, et jätkame ka uuel aastal.

Merike Niimann, õpiringi juht


Kultuur ei kao kuskile


Kassaris on augustis peetud juba kaks luuleõhtut. 14.augusti õhtul toimunust sain osa ka mina. Õhtul kogunesid Muromaa talu ilusa puumaja külalistetuppa luulesõbrad, et kuulata Marie Underi luulet. Ilm oli just jälle läinud soojaks ja leebeks: õhtune päike valgustas avarat heinamaad, millele avanes majaterassilt imeline vaade.

Pikas kleidis ja valge suvekübaraga perenaine Silvia Mälksoo kõlistas kohvitassidega ja kutsus külalised sisse. Ootusärevas vaikuses ilmusid meie ette kaks üllatusesinejat: Silvia Mälksoo ja Anu Hülg. Silvia teadustas, et meiega koos võtavad luuleõhtust osa ka Hedvig Hanson, Lauri Saatpalu ja Katrin Mandel – täpsemalt öeldes olid kohal nende hääled ja laulud.

Underi luulevalikus oli rõhk pandud looduslüürikale ja pigem küpsema ea loomingule. Anu ja Silvia lugesid luuletusi vaheldumisi lindilt tulevate lauludega. Meeleolu oli rahulik ja õilis.

On hea tõdeda, et luulet loetakse ja kokku tullakse lihtsalt heast meelest ja luulekuulamisisust. On suurepärane, kui keegi pelgalt niisama võtab kätte ja korraldab luuleõhtu.

Kaheteistkümnest palast koosnevale luulekavale järgnes koh-vilaud ja seltskondlik vestlus koos tulevaste luuleplaanidega, millest järgnev pandi kohe paika: armastusluule Eve Viidalepa kodus sealsamas Kassaris. Kulttuurilembesed naised hakkasid ükshaaval lahku-ma, enamasti jalgratastega, õhk oli täis augustikuist malbust ja kimalaseparvi.

Kultuur ei kao kuskile.

Maarja Undusk „Hiiu Leht“ nr 69 02.09.2011


Mereluuletused ja-laulud augustiöises Kassaris


Olen tähele pannud, et mistahes töö või ettevõtmise jaoks jääb päevi, olgu neid kui palju tahes, ikka väheks. Aga kui aega on vähe, selgub lõppkokkuvõttes, et aega on siiski väga palju.

Nõndaks on kõik niikaugel, kellaaeg ja päev, et ootan esimesi tulijaid. Mulle meeldib inimesi ühises ettevõtmises koos näha – see teeb nad väga ilusaks. Hea on oodata. Hea on mõelda, et midagi nii ilusat võime ellu viia, läbi elada ja kogeda. Jälle saab luulekoda kokku omadega – seekord Tagakülas, Viidalepa Eve triiphoones.

Olen üsna äpu rahva kokkukutsumises, loodan ikka Merikese peale. Temale on luulerahvas teada ja neile ka ligipääsunumbrid ole-mas. Kui hakata midagi uut korraldama, siis see pole niisama, et minu tahtmine sündigu. Inimeste elutavad on tihkes nädalarütmis kinni, sinna vahele oma ideefiksiga ei pääse ja ega inimene ka ise sealt nii lihtsalt alati välja pääse. Nii juhtus paljudega ka seekord. Laupäevainimesed ei tulnud luulekotta – neid ootas saun ja keris. Linnainimesed kolisid suvest lahku linna ja need, kes võtsid enne suuri vihmasid viimast augustikuu kuivust, ei jõudnudki tulla. Sõelale jäid tulijad. Tulijad – need on ja tegelikult sõnumitoojad.

Eelmisel luuleõhtul õhku jäänud lause, et järgmine kord võib lisaks meretuulele ka omaenda loomingut esitada „Tulede süütami-ne rannikul“ tähtpäeval, andis mulle virkust oma viimase aja luulepagas üle vaadata. Olin sirvinud raamaturiiulist põnevamat lisaks, aga seda õiget polnud ma leidnud. Võite mõelda, et olin meie õhtu alguses parasjagu ärevuses, koguni kerges rambipalavikus. Olin tei-nud ettevalmistusi, aga nõnda, et see ei paistaks eriti kuskilt otsast välja. Tundus aga, et minu külalised tundsid end juba üsna koduselt ning tüdrukud olid kiired õhtu alustamisega.

Luule on õhkõrn olemine. Kahurid peavad siis vaikima ja ka mõni muu lärmakam tegevus. Mul oli käes suur klade. Heitlesin ikka mõtte kallal, et miks ma neid luuletusi ei võtnud nõusse puhtalt ümber kirjutada – lihtsam oleks ju lugeda. Mõtlesin, et kuidas ma nüüd need õiged read poolpimedas ruumis üles leian. Püüdsin küll alustada, aga kogesin palju vabandusi eneses, mille otsa ka komis-tasin. Ega need olegi luule mõttes luuletused, rohkem nagu oma-moodi mõtted ja mõttemõlgutused. Julgus kippus kaduma, kas nad minust ikka õigesti aru saavad.

Püüdsin oma luuletustes lähtuda Jaapani haikude põhimõte-test. Mina saan luuleimpulsi Kassarist. Siin on aega teha silmad lahti ja peatuda, vaadatavat tõesti vaadata, mõtiskleda ja mitte ainult möödaminnes näha. Kolmekümne aasta kogemuse virrvarri põhjal võin kokkuvõtvalt öelda, et viisteist aastat olen neist elanud Hiiumaal, maal, mis on mind kujundanud. Mereäärne Kassari on mulle alati seostunud vana Jaapani maalikunstiga ja seeläbi huvitun ka Jaapani luulekunstist, haikudest.

Ajaks, mil olin oma 18 haiku ettelugemise lõpetanud, oli meie luuleõhtu sisse juhatatud. Avaluuletuseks kujunes Linda välja valitud Marie Underi sütitav luuletus merest ning Tiina ja Merikese kaasavõetud looduskirjeldustega luuleread tegid meie olemise eriti õdusaks. Kogu õhtule lisasid värvi Urve meeleolukad lood elust enesest ja Katrini mahedad merelaulud triivisid õhtut täiskursil edasi. Aeg veeres ja täispime augustiöö süütas tähed. Süsimustas pimeduses tuli kodutee üles leida. Kirjutamine õpetab sõna kinni pidama, valima, otsima – muidu me räägime kõik sõnad tuulde.

Eve Viidalepp „Hiiu Leht“ nr 71 09.09.2011


C.R.Jakobson koolikirjanikuna


Tänavu möödub 145 aastat Carl Robert Jakobsoni populaarse kooli lugemisraamatu esmailmumisest (1867.a). Jakobson oli ju õp-pinud koolmeister, kes töötas õpetajana Tormas (1859-1862), Jamburgis (1862 – 1864) ja Peterburis (1864 – 1870) eragümnaasiumis ja aadliperekondades koduõpetajana.

1860.aastail hakkas koolimees võitlema vananenud kooli-õpikute vastu, asudes koostama kaasaegsele pedagoogikale tugi-nevaid sisukaid õpperaamatuid. Viljandimaa koolmeistrite konve-rentsil 21.-22.juunil 1866.aastal nenditi kooliõpikute viletsat olu-korda. Probleemiks oli hea lugemiku puudumine. Paluti koostajaks J.V.Jannsenit, aga Postipapa soovitas C.R.Jakobsoni, kel oli esimese eestikeelse lugemisraamatu käsikiri valmis juba 1865.a suvel. Peter-buris töötav koolmeister koostas aabitsa, millega viis lugema õppi-mise häälikumeetodile, mis kergendas tunduvalt õppimist.

„Uus aabitsaraamat, kust 50 päevaga lugema ja kirjutama võib õppida“ – selline oli aabitsa alapealkiri. “Uus aabitsaraamat“ trükiti Peterburis Vene Teaduste Akadeemia trükikojas 1867.a kevadel. Autor kandis trükikulud ise. Esimesel aastal müüdi 10-tuhandelisest tiraažist 200 aabitsat, aga 1879.aastaks oli vaja uut trükki.
Jakobson kasutas Kreutzvaldi soovitusel uut kirjaviisi. Lugemi-ku käsikiri valmis 1866.a sügisel, sisaldas õpetlikke lugusid, head ilukirjandust, eriti luuletusi. Lugemiku keelelised toimetajad olid J.V.Jannsen ja J.Hurt.

Kooli lugemise raamatu“ I jagu ilmus 1867.a sügisel H.Laakmanni trükikojas. Autor sai 5000 tiraažiga õpiku honorariks 1000 rubla, mis oli tolle aja kohta suur raha. Pärnu ja Viljandi maakoolivalitsused soovitasid Jakobsoni lugemikku koolides kasu-tusele võtta. Metoodiliselt ja sisult oli see hea lugemik, millest ilmus aastakümnete jooksul 15 kordustrükki, ka veel pärast Jakobsoni surma. On teada, et veel 20.sajandi algul loeti mõnes vallakoolis Jakobsoni lugemikest lugusid. Lugemikus oli juttu Kalevipoja kangelastegudest, katkendeid eeposest, Koidula patriootilisi luuletusi, rahvalaule, vanasõnu, muinasjutte ning õpetlikke lugusid laiast maailmast.

1868.a talvel valmis „Väikese geograafia“ käsikiri. 26.-27. juunil 1868.a tutvustas Jakobson uut geograafiaõpikut Viljandimaa koolmeistrite konverentsil. Õpik ilmus sama aasta sügisel H.Laakmanni kirjastuses. Seekord oli honorar väike: 300 rubla pluss 50 tasuta eksemplari. Raamat sai koolides suure leviku osaliseks. Laakmann andis mitu kordustrükki, ilma autorile tasumata!

Jakobsoni lugemiku II osa oli valmis juba 1871.aastal, kuid ilmus alles 1874.a kevadel H. Laakmanni trükikojas. Lugemikus oli 235 pala, neist 60 luuletust – seega eesti luule paremik. 1875.a keelas Liivimaa vaimulik Sinod lugemiku II osa kasutamise koolides ära: liiga rahvuslik!

Lugemiku III osas oli ilukirjandust tagasihoidlikumalt: K.E.Malmi moraliseerivad värsid, Fr.R. Kreutzwaldilt, pikad filosoofilised luuletused ja didaktilised katked „Kalevipojast!“, Koidulalt ainult 2 luuletust. III osa oli nii sisult kui sõnastuselt veidi raskepärane.
Jakobson müüs oma lugemiku kolme osa kirjastamisõiguse H.Laakmannile 3200 rubla eest. See raha läks Kurgja talu ostuks. Ostuhind oli 5000 rubla, puuduv osa tuli järelmaksuna tasuda.
Tütarlastele koostas Jakobson lugemiku „Helmed“, mis ilmus 1880.aastal. Seal oli palju Jakobsoni oma jutte, lugusid Jakob Pärnalt. Luulet esindasid Koidula, Kreutzwald, Veske, Reinvald, Malm („Üks kask meil kasvas õues“) jt. Kirjastas Mattieseni Tartu kirjastus.
Jakobson oli Peterburi ülikoolis sooritanud 1865.a gümnaasiumi ülemõpetaja eksami saksa keele ja kirjanduse alal. Seetõttu polnud imestada, et 1878.a ilmus temalt „Saksa keele õppimise raamat koolidele“, millest ilmus kolm trükki.

Esimeseks üldlaulupeoks (1869) ilmus Jakobsonilt koori-laulude kogumik „Vanemuise Kandle hääled“ (nootidega). Kooli-dele koostas kirjamees nootidega „Rõõmsa laulja“ (1872), kus oli 22 laulu, sealhulgas üks meloodia W.A.Mozartilt ja üks F.Mendel-sohnilt.

Kooliraamatuid ilmus Jakobsoni sulest kokku kümme nime-tust. Õpikuid illustreeris Jakobsoni noorem vend Eduard Magnus oma algupäraste puulõigetega. Õpikutes juurutati uut kirjaviisi, arendati õpilaste teadmisi, kasvatati moraalseid omadusi ja rahvuslikku meelsust.
C.R.Jakobson hindas kõrgelt väärtkirjandust: „Mis on leib meie ihule, seda on hea raamat meie vaimule.“

Herbert Last


Õpiring „Parempööre“


Õpiringi keskmeks on Puiga raamatukogu, mille miljöö omaettegi kutsub õppima ning seninägematuid asju avastama. Raamatukogu ise täiendab Puiga Põhikooli, mistõttu kajastatakse õpiringi tegevust nii kooli kodulehel kui Võru valla lehes ning mille liikmed ongi ka peamiselt seotud kooliga. Kõik, mis õpiringis nähtud-tehtud-kuuldud, on suureks eeskujuks põhikoolilastele, kes käivad ise savi-ja naharingis oma kunstimeelt vabastamas.

Tänu saviahjule ja potikedrale on igal õpiringi liikmel võimalus teha just selliseid kausse, vaase ja palju muudki, mis neile parasjagu kõige meelepärasem tundub. Kusjuures ongi just potikeder kõigi lemmik, sest kui juba sellega tööd alustada, pole kunagi teada, mis sealt siis lõpptulemusena valmis saab. Iga töö on ainulaadne ja üllatav – võib kindel olla, et mitte kellelgi teisel pole samasugust.

Lisaks savile teeme nahatöid, sest juhendajal on kogemuste pagasis ka naha eriala lõpetamine. Samamoodi nagu savitööde pu-hul, nii ka nahast asjade meisterdamisel on lõpmatult palju võima-lusi: kaelaehted, käevõrud, kõrvarõngad, vööd, karbid… nimekiri on tõesti lõputu! Näiteks valmistasime euroaasta alguses nahast eurokotid, mis said igale kooliõpetajale kingituseks.

Naha-ja savitööde kõrval proovime ka aeg-ajalt lilleseadet. Õigete lillede leidmine pole raske tänu õpiringi liikme Katrinile, kes hoolitseb kooli haljastuse eest. Nii leiamegi need kõige ilusamad lilled kohe kooli juurest.

Nahk, savi, lilled, maalimine – meisterdamisvõimalusi on niipalju, aga see ei tähenda, et me ainult ühise töölaua taga kohtuks. Kõikide suuremate ürituste jaoks nii koolis kui ka raamatukogus oleme ühiselt leidnud huvitavaid lahendusi, kuidas ruume sündmus-tele sobivaks kaunistada. Kõikide oma töödega osaleme ka iga-aastasel näitusel Võru vallamajas. Lisaks käime ka looduses mõtteid kogumas – viimati matkasime ühiselt ka vastvalminud Puiga-Kose jalgteel.

Meie koostegemise õhkkond on alati meeldiv ning täidab meid pikaks ajaks energiaga. Teadjamad oskavad rääkida, et selline rahulik ning omaette nokitsemine ongi üks parimatest viisidest, kuidas leevendada kiire argielu pingeterohkust.

Maire Noormaa, õpiringi juht


Ruusmäe raamatusõprade õpiringi lugu


Õpiring tegevus sai alguse 19.märtsil 2008.aastal Ruusmäe raamatukogus. Neljas tegevusaasta haaras ajavahemikku 20.jaanuarist 10.novembrini 2011. Et oleme raamatusõbrad, siis kasutame alati raamatute abi.

Jaanuaris alustasime salvrätikuteemal. Õppisime peolauda kaunistama salvrätikutega. Veebruaris kutsusime esinema perearsti, et rohkem teada saada tervisega seotud küsimustest. Kevadpühade eel õppisime palju raamatutest, kuidas teha kodu kauniks ja aprillis oli meil külas koduloolane Ants Uba. Tema rääkis Rogosi mõisa ajaloost ja meie tähistasime raamatukogu asumise kümnendat aasta-päeva Rogosi mõisas. Maikuu kuulus ravimtaimedele ja leiva-küpsetamisele. Juunis käisime külas kohalikul viinamarjakasvatajal. Saime teada taimede hooldamisest ja uutest viinamarja sortidest.

Igasuvine õppesõit oli meil Apesse ja Aluksnesse, kus tutvu-sime Lätimaa vaatamisväärsustega. Eriliselt jäi meelde Piibli muu-seum Aluksnes. Samuti käisime Mõniste vallas, kus külastasime Mõniste muuseumi ja Loomaparki.

September kulus kaunite pärlite valmistamisele, arvutiõpe jäi Täiskasvanud Õppija Nädalale, luuletaja Meeme Sariga saime kohtuda oktoobris ja novembris olime Luutsniu Külaseltsil külas.

Selliselt tegevusrohkeks ja huvipakkuvaks kujunes õpiringi töö Ruusmäel 2011 aastal. Õpiringi tegevus on meid ühendanud sõbralikuks pereks ja andnud võimalusi uusi teadmisi ja oskusi saada. Oleme nautinud ühiseid väljasõite.

Sirje Moorua, õpiringi juht