Eesti Õpiringide Seltsi „Semud“ traktaatleht


MEIE SEMUD    2011/49


Meie ei õpi, kuni elame, vaid elame kuni õpime“ T.Tüür

Õnnistatud hingedepäeva!


Täname:  Kõiki, kes tegid kaastööd „Meie semudele“

Ootame:  Teie kaastöid, häid ideid ning toredaid mõtteid (Juta ja Malle)

Teated:  Kursus õpiringi juhtidele: Mõtte, sõna ja teoga

Eesmärk ja sisu:

  • Reaaalsus ja müüt

  • Uusaja mõtlemise algus

  • Sõna ja teoga

  • Mõtleme itaalia kirjanikule ja ajakirjanikule Oriana Fallacile

  • Sajandite tarkus

  • Tegelasi Raamatute Raamatust

  • Käsi ja mõte


Sihtgrupp: õpiringide juhid, ringijuhid, õpetajad jt

Kevadkursus 18.-20.aprill 2011

Suvekursus 6.-8.juuli 2011

Sügiskursus 1.-3.november 2011

Läbiviimise koht: Rahvakultuuri Keskus (J.Vilmsi 55)


Muutuste juhtimine


Kas me kasutame kõiki oma oskusi ja teadmisi, et muuta oma elu ja töö huvitavaks, rõõmsaks, endale ja teistele kasutoovaks? Kas me teame täpselt, millisena tahame elada oma elu? Milliseid samme saame juba praegu teha, oma elu muuta selliseks nagu me tahame?

Meie ühine leidmiste tee algas teemal „Vanaviisi ei saa, uut-moodi ei oska“, jätkus teemadel „Positiivsest ellusuhtumisest kõigi olude kiuste“, „Koondamine – lõpp või algus?“, „Kuidas minna töö-turule?“, „Sisemisest tasakaalust ning emotsionaalsest toime-tulekust“ ning „Kümme võimalust, et rõõmus olla“.

Koos imelise lektori Terje Paes’iga püüdsime sel teekonnal ühendada oma elu jooksul kogutud oskused ja teadmised, et mõista paremini ja täpsemalt oma soove ja elueesmärke. Keskendusime sellele, mida me tahame. Tavaliselt pakub elu meile palju huvitavaid võimalusi. Asi on vaid selles, kas me tahame ja viitsime headest võimalustest kinni haarata, proovida uut ja erinevat ning seeläbi leida, mis meile sobib ja mis mitte.

Usk iseendasse ning kindlustunne saavutatakse oma õiguste väärtustamise kaudu: mul on õigus küsida, mida tahan; mul on õigus tunda kõiki tundeid, nii positiivseid kui negatiivseid; mul on õigus teha vigu ja olla ebatäiuslik; mul on õigus öelda ei alati, kui tunnen, et ma pole veel valmis, pole endas kindel, ei saa või ei soovi palvet täita; mul on õigus olla teistest erinev; mul on õigus öelda ma ei tea; mul on õigus tunda vahel hirmu ja öelda ma kardan; mul on õigus teha otsuseid, mis tuginevad mu enda arusaamisele; mul on õigus muutuda ja areneda; mul on õigus oma vajadustele; mul on õigus vahel eksida; mul on õigus olla õnnelik jne. Oma õiguste meenuta-mine aitab stressi leevendada.

Praegusel keerulisel majanduslanguse maratonjooksu ringra-jal on tark ennast esimesel kilomeetril mitte „rihmaks tõmmata“. Praegu jääb ellu see, kes on kohanemisvõõimeline ja julge, hoiab iseennast teeadlikult, paneb enda jaoks paika prioriteedid, teeb enda jaoks plaane, hoiab tervist, omab armsaid ja toetavaid inimesi enda elus ning suudab õppida igast kogemusest. Peamine on tahtmine ja arusaam, et õppida pole kunagi hilja ning ükski inimene pole õppimiseks liiga vana.

Igapäevane töö ja elu nõuavad silmaringi laiendamist, huvitavate ideede ja tarkuse juurde hankimist ning muudatuste ja uuendustega kursis olemist. Nii nagu maailm su ümber elab oma elu, elab ka maailm su sees oma elu. Maailma elu saad sa vähe muuta, oma seesmist elu saad sa valida ja mõjutada. Me ei saa valida kõiki oma ja ümbritseva elu sündmusi, kuid me saame valida nendega teadliku ja mõtestatud toimetuleku.

Imbi Saava, õpiringi juht



Aeg iseendale, õpiringi lugu


Üks muistne Hiina vanasõna ütleb: kui õpilane on valmis, ilmub ka õpetaja. Nii sündiski õpiring vastusena meie endi sisemise-le vajadusele võtta aegajalt aeg maha ja kinkida endale kord kuus üks tore õhtupoolik või päev, et teha endale „pai“. Alustasime kaks aastat tagasi kangastelgedel Hingevaiba kudumisega. Hingevaipa sai iga kuduja sisse kududa kolmest erinevast põhivärvist koosnevad triibud: kõige meeldivama, kõige ebameeldivama ja neutraalse, mis kahte esimest värvi omavahel seoks. Seostades oma emotsioonid vastavate värvidega, põimisime need üheks tervikuks. Tulemus oli tubli tükk väga kirevat kangast, kus iga värv, iga triip on jutustamas kellegi lugu…

Kuna raamatukogul puudub praktiliselt ruum kooskäimiseks, siis teeme suhteliselt palju erinevaid väljasõite ja seminare või kor-radame kellegi juures õppepäeva. Nii oleme käinud klaasehteid valmistamas, korve punumas, leivategemist õppimas, astronoomia-alasel konverentsil, aga ka lihtsalt niisama õppereisidel kaemas ja šnitti võtmas, kuidas mujal seltsielu elatakse. Keetnud koos seepi, meisterdanud vaselisi, munakarpidest süüteroose ja loonud endale päris oma „Armastuse Taadi“. Korraldasime ka väikese matka omakandi pärandkultuuri radadele. Meie õpiringil on kaks sõpra – Ruusmäe Raamatukogu lugejate õpiring ja Ruusmäe Naisselts. Nii mõnigi üritus on nendega kahasse peetud. Meeldejäävateks olid osa-saamine Anne Vahtramäe (Tartu Tervishoiu Kõrgkool) loengust tee-mal: „Leia iseennast ja otsi ilu enesest“ ja kahepäevasest emotsiooni-de juhtimise seminarist Antslas.

Koos käib ka väike näitering. Meile kirjutab võrukeelseid lühinäidendeid omakandi sulesepp Juta Jõgi. Õpiringi ootabki ees kohtumine autoriga. Veel kavatseme korda teha raamatukogu toolid ja proovida kätt lauamaalis.

Õpiringi kasutada on sellest sügisest küla keskuses väike korter. Nii saime oma põhilise mure – ruumiprobleemid – lahen-datud. Kuna meie raamatukogu asub küla keskusest 1,5 km eemal ja talv oli väga raske, siis jäi meil osa planeeritud tegevusi läbi viimata. Tahame siiski need pikal tubasel perioodil ära teha. Oleme olnud oma tegemistes paindlikud: kui parasjagu toimub kusagil midagi huvitavat, teeme pigem väljasõidu – omad tegemised ei jookse ju eest ära. Novembri alguses oli meil nädal aega külas kogemustega massöör, kes õpetas lihtsamaid võtteid eneseabiks ja tegi soovijatele massaaži.

Õpiringi tegevused kajastame nii pildis kui sõnas oma kroo-nikas.

Aili Valb, õpiringi juht



Kodulookirjutajad – Mardihansu metsarahvas aastal 2010


Alustasime oma kava elluviimist esimese koosviibimisega 22.veebruaril 2010, kus täpsustasime plaane ja tutvustasime ideid. Samal päeval pandi ka alusmõte Mardihansu metsarahva seltsingu asutamisele, mis ka ellu viidi. Otsustasime pildistada sel aastal ja võimalikult ühel ajal kõik meie piirkonna talud. Läbirääkimised ja kokkulepped said alata. Vajalik oli mõnetunnine aparaadiga tutvumi-ne ja autodesse äramahutamise kavandamine – kes kellega ja millal.

Kodude pildistamise päev oli väga pikk, kuid äärmiselt huvi-tav. Meie külaskäiku ootasid kõik pered ja kõlama jäi mõte, et selli-sed tähelepanekud külade inimeste vastu on väga meeldivad ja neid võiks lausa igal aastal sooritada. Fotode töötlemine toimus arvuti-klassis, mistõttu võttis vähe aega ja me saime kiiresti ka väljatrüki teha.

Näitused olid meie tipphetked. Kõpu külade päeval tutvus-tasime ka varemtehtut. Ilmataadi viperustest hoolimata seadsime näi-tuse üles telgi alla, mille külastamine oli väga elav ja nagu üks ringi liige ütles, et tema suu on lausa väsinud, kuid nii tore oli. Teine näitus oli Puski päeval 15.augustil. Näituse ajal soovisid meiega ühineda mitmed suvilate omanikud. Nemad saavad edaspidi osaleda vaid suvisel ajal. Kellaviietee oli aeg, mil nautisime ise, mida olime teinud ja mida oleks saanud teisiti teha.

Lõikustänupüha sai projekti lõpetamise päevaks. Lõpetuseks sobib selle päeva mõte – kõik tundus ju nii lihtne, aga kui palju me ikka tegelikult tarkust juurde saime, pea kohe palju klaarim. Lõpu-mõte ajendas koostama uut taotlust tulevaks aastaks, sest mis saab olla olulisem kui mõistmine, et tehtu sisu vaimu rikastab.

Lii Kohari, õpiringi juht



Seepiakalaluuvalu


Eesmärk: tutvustada iidset ehete valmistamise tehnikat, kaugelt 5000nde aasta tagant ajaloost, lõuna merede äärest. Pakkuda huvitavat ja lõbusat tegevust ning võimalust heita pilk võlurite ja maagide imelisse maailma.

Vajalikud tööriistad: üks seepia kala luu (saadaval loomatar-vete poes), kullassepa saag, terav nuga, voolimispulgad, sukavarras, plaan.

Taust: Metallide sulatamine ehk valu ulatub 5000nde aasta taha ajalukku, kus erinevad kultuurid kasutasid seda töövõtet üsna ühestel eesmärkidel. Valati tööriistu, anumaid, relvi, ehteid ja muudki tol ajal tarvilikku. Ka seepiakalaluuvalu on üks tollest ajast pärinev ehete valmistamise viise.

Protseduur ise on lihtne ning lõbusalt huvitav, tarvis on vaid häid mõtteid ja pealehakkamist. Kuna luu koostis on pehme ja mee-nutab oma kasvamise poolest puitu (nimelt ka seepia kala kasvatab oma luule iga aastaga ühe kihi juurde), siis kõigepealt lihvides ja hiljem luusse süvendades detaili kujutist, moodustab seepia sinna lisaks veel oma kihilise ornamendi. Sellest tulenevalt ongi see tehni-ka niivõrd huvitav ja lõbus just oma üllatuste poolest.

Seepia on tegelikult mollusk ning kuulub kalmaaridega ühte liiki. Ta elab soojades vetes, vahemeres ja ookeanides, nende kallast-el jalutades leiad kindlasti meres surnud ja randa uhutud puhtaks pestud seepia kala luid.

Päris värskelt see luu valamiseks kõlbulik ei ole, eelnevalt tuleb lasta luul kuivada, sest suure kuumuse ja niiskuse kokkupuutel tekkivad aurud ja gaasid on ohtlikud, lisaks ei pruugi Sa saavutada soovitud tulemust oma vormiga.

Protsess: Kõigepealt tuleb Sul seepia luu ilusaks tasapinnaks lihvida. Selleks kasuta liivapaberit 100st allapoole jääva jämedus-astmega. Seda tehes ole aga ettevaatlik, sest luu on pehme ja annab töötlusele kergesti alla. On oluline, et kokkupuutepinnad oleksid täiesti siledad. Seda saad kontrollida, kui need vastakuti asetad ja vastu valgust vaatad. Nii tehes saavutad maksimaalselt hea tulemuse.

Järgmiseks pead saega luu ülemise otsa piisava kauguse ta-gant maha saagima ja kujundama sinna suudme, mille kaudu vala-takse sulametall vormi. Suue peab olema piisavalt suur (a’2 cm), et valamine oleks mugav ning sulametall saaks võimalikult kiiresti oma ülesannet täita.

Edasi kasuta vanaema sukavarrast, vanaisa naasklit või ema küüneviili, millega iganes Sul on mugav ja hea luusse kujutist gra-veerida. Seda tehes pead olema ettevaatlik – ära kiirusta, ole kannat-lik ning hoolas, iga liigutus, mida siin teed, jääb hiljem näha Sinu tulemusel.

Lisaks graveerimisele on võimalik kasutada muljumise tehni-kat, see tähendab, et kasutades piisavalt tugevat eset võid jätta luusse jälje, mis hiljem annab pöördtulemuse Sinu töös. Ehk vajutades ku-jutisse augu, saad hiljem tulemuseks mummu.

Kujutada võib kõike, kasuta fantaasiat ja loovust ning lõbut-se. Ainuke, mida pead jälgima on see, et kujutis väga keeruliseks ei läheks, kuna tehnika kasutab gravitatsiooni mõju, siis sulametalli valgumine peenikestesse uuretesse on väga raske, sest metall hangub kiiresti ja muud lisasurvet ei avalda.

Et gravitatsiooni jõud saaks hõlpsamini toimida, joonista ku-jutisele juurde gaasikanalid tõusuga üles. Need teed Sa selleks, et valades tekkival gaasil oleks ruumi põgeneda sulametalli eest. Kui tal seda teha ei ole võimalik, siis täidab Sinu joonistatud ruumi gaas ja metallile jääb ruumi väheks. Seega jää lihtsate vormide juurde ja hoia end sattumast liialt luu servadesse. Kujutise suurus vali olemas-oleva metalli koguse järgi.

Kui kujutis on valmis, kontrolli tasapinda veelkord kattes see vastusega ja vaadeldes vastu valgust. Oled tulemusega rahul, siis nüüd tuleb see traadiga kõvasti kinni siduda, ent siiski mitte liiga kõvasti, sest luu on õrn ning võib puruneda. Ole ettevaatlik ja kannatlik, see saab kindlasti tasutud.

Nüüd protseduuri ohtliku osa juurde. Hõbeda sulamiseks vajalik kuumus on 940 kraadi ning pronksil 1060 kraadi, see on väga kuum ja võib põhjustada valusaid põletushaavu. Ära kiirusta, ole ettevaatlik! Kasuta kuuma taluvaid kindaid, prille ning ka maski võiks ette panna, et mitte sisse hingata sulamisel ja põlemisel tekki-vaid gaase.

Sulatamiseks on erinevaid mooduseid – ääsil, ahjus või brenneriga, kuumutades saavutatakse piisav metalli sulamiseks vaja-lik kuumus. Sulatamine toimub kuumust taluvas anumas, mis on keraamiline või paksust terasest valmistatud kiln – tiigel. Kui kuu-mus on õige, toimib metalli sulamine suhteliselt kiiresti, sõltuvalt kogusest muidugi. Sulametall vala ettevaatlikult kiire liigutusega vormi. Väike kogus sulametalli hangub õhu käes väga kiiresti, tem-peratuuride vahe on ju pea 1000 kraadi.


Kui valamine tehtud, kasta valu umbes viieks minutiks vette jahtuma, alles selle möödumisel haruta vorm vaikselt lahti ja vaata selle sisse. Mis edasi, sõltub juba Sinust, kas saab sellest kaela- või kõrvaehe, sõrmus või hoopis midagi muud.

Õpiringi juht Jan Väster



Koduste Naiste Päevaklubi


Idee teha midagi naistele, kes on kodused, tuli sellest, et kaks naist kord kurtsid, et tee ometi midagi, enam ei jaksa teineteise juures kohvitamas käia. Nemad kutsusime suureringi koolitusele. Oli õnnelik juhus, et olid vabad kohad! Aga, hakkasin mõtlema … Järg-mise tõuke sain sellest, et üks kodune ema ilmus koolivaheajal lastele mõeldud teate peale viltima. Neljas ja viies olid raamatukogu lugejad ja eks ikka sai koos halatud, et kohapeal on vähe võimalusi. Kuues käis ainult poole kohaga tööl … Jutt jäi jutuks seni, kuni kir-jutasin projekti, mõeldes samas väga konkreetsetele inimestele ja teadmisega, kui rahalist toetust ei saa, ei jää midagi tegemata. Kuu-lutasin ka teistele.

Esimest korda saime kokku 16.aprillil. Arutasime, kuidas projekti ellu viia, mida muuta ning millised tegevused saab kokku liita, mis on välja jäänud, milliseid vahendeid me veel vajame. Vali-sime kooskäimise päevaks esmaspäeva pärastlõuna.

Kuna raamatukogus on tiffani tehnikas klaasi tegemiseks kõik töövahendid olemas, alustasime sellega. Kõik tegid esimese tööna liblika. Töö vaimustas ning sellega tegeleti mitmeid päevi. Võimalus vabal ajal veel lisa teha oli väga ahvatlev ja seda ka kasu-tati.

Väljasõit Sillamäe muuseumi oli kindla peale minek, mitte keegi viiest minejast ei olnud varem seal käinud. Mina käisin aastaid tagasi ja olen hiljem oma külalisi sinna viinud nii sealse endise direktori kivimikollektsiooni kui ka linna ajaloo pärast. See on uus muuseum, kus on põnevad ekspositsioonid ajaloost, kohalike kunst-nike näitused ning 50ndate aastate tuba. Tuba nagu kodu sellest ajast kui Sillamäest sai suletud tööstuslinn, kui tulid vene haritud töölised ja keskastme juhid, tõid kaasa võõrale maale oma armsaid käsitöö-esemeid, grammofone ja plaate nagu Volga, Volga, lõhnaõli Kras-naja Moskva ja nipsasju. Seal tekib tohutult vastuoluline tunne, mida ei oskagi edastada. Praegu töötab majas veel kunstniku Tatjana Pet-šeritsa viltimise meistriklass.

Taaskasutusideed on alati huvitavad, meenusid nõukogude-aegsed nipid huulepulgajääkide kokkusulatamisest uueks kuni laste sukkpükstest täiskasvanud naiste võrksukkade loomiseni. Meie mar-moreerisime puust arvelaua nuppe, millest valmistasime ehteid.

Raamatukogus tuleb ikka kirjandusest rääkida ja kuna meie seltskond oli kakskeelne, sai teemaks vene krimiraamatute autorite Akunini, Marinina, Dontsova ja Ustinova looming, mis on ilmunud eesti keeles. Naised lisasid kirjanik Marina Serova, kelle raamatuid eesti keele ei ole tõlgitud. 2009.a ilmunud Viktoria Ladõnskaja raa-mat eesti ja vene rahvusköögi eripäradest viis jutu ka söögi-tegemisele.

Kulitši küpsetamisel tuleb välja, et sobib ahjuvormiks eriti hästi koeratoidu plekist purk. Tõelist rukkileiba küpsetatakse ka muukeelses peres. Suurem osa teeb kas ise või noorematel teevad vanemad. Parimaks peetakse ikka juuretisega leiba. Kiitsime ühes-koos presidendiproua leivaretsepti. Rääkisime maitsetaimedest, mis on uued meie söögilaual nagu rukola, ingver, basiilika. Ravim-taimede kogumisest ja kasutamisest rääkides rõõmustasime selle üle, mida meie koduümbrus pakub. Meil on ilusad pärnad mõisa pargis, lopsakad kibuvitsad (e katuliroos) mere ääres, männimetsad kasvu-dega ja palju muudki. Pärnaõisi käime me kõik korjamas.

Voka ajalugu ei jäänud tutvustamata, sest sel aastal kirjutati Voka ajaloost raamat. Nii sai räägitud peaaegu naabermajas asunud kuulsast postijaamast teel Peterburist Riiga. Voka mõisa omanikust suurilmadaamist inglanna Elisabeth Kingstonist, kel oli külas kanga-töökoda, kuhu meistergi telliti Inglismaalt. Elisabeth oli teretulnud külaline Katariina II õukonnas Peterburis. Jutustasime pärast II Maa-ilmasõda Voka vana postijaama tallis asunud vangilaagrist, Voka maadel tehtud Kaljo Kiisa filmist Jäljed, milles osa ise lastena või nende lähedased kaasa lõid. Ja palju oli juttu elust tänases Vokas.

Ehete tegemiseks ostsime kõigile töövahendid, pärlid olid olemas. Pusimist oli palju, sest teadmisi nappis.

Mai lõpus osalesime tekstiilikunstniku Airi Gailiti töötoas, mille korraldasid valla käsitööseltsingud. Õppisime meistrilt paku-trükki, kaunistasime kotte, värskendasime vanu või igavaid riideid trükkides templitega, värvides läbi pitsi või kasutades pleegitus-tehnikat. Kõige lõpuks lisasime paar pärlit või mõned tikkimispisted.

Käsitööga on ju nii, et mis sobib ühele, ei pruugi sobida tei-sele, aga proovima peaksid kõik, mistõttu meie klubiline tegevus saigi nii kirju. Naised otsustasid sporditegemise kõrvale jätta ja üheskoos veel siidimaaliga tegelda. Naiselik ja tundub oi kui lihtne, tulemused aga ei vastanud ootustele, isegi sool ei aidanud.

Edaspidi oleme teinud tiffani tehnikas klaasi, jätkuvalt siidi-maali ja traadist konkse kõrvarõngastele. Nii mõnestki on saanud seltsingu Voka Nobenäpp liige.

Merle Äri, Voka



Kodukaunistajad Käravetelt


Meie väikese maakoha ainus elumärki andev asutus – raamatukogu on sulgemisohus. Püüame teha kõike, et see niipea ei juhtuks. Meie ringis on seitse osavõtjat, aga hästi töökad oleme me kõik. Uurime vanu kombeid, käime metsloomadele toitu viimas, tähistame tähtpäevi ja otsime uusi ideid käsitööks. Eriti hästi tulevad välja Riina õpetuse järgi valmistatud pärlikeed, rosetid ja kõrva-rõngad, mis küll meie aastaid arvestades harva kandmisrõõmuks on. Kevadel vahetab meie õpiring toasolemise õuerõõmudega. Sügisel jälle kokku tulles oleme juba ette planeerinud teha suuremaid töid – lapitekid on need.

Soovime palju indu kõikidele õpiringlastele!

Laine Parvelt, õpiringi juht



Luule allikal


Luule allikal on väga inspireeriv. Meie kogunemised on alati väga huvitavad ja tundeküllased, sest ikka on keegi leidnud mõne luuletuse või luuletaja eluloo fakti, mida enamus meist kuulnudki pole. Luule lugemine pole pelgalt tore, vaid ka hariv. Alati tutvus-tame ka luuletajat ennast ja püüame esitad tundmatut või vähem-tuntud luulet. Isamaalist luulet loeti kokku 24 autorilt. 26.veebruaril, kui möödus Kassari haridusseltsi taasasutamisest 15 aastat ja sel puhul esitati sama näitemäng, mis 10 aastat tagasi „Loomulik arsti-mine“, siis sedagi päeva alustati ja lõpetati luulega.

Juunikuus Ernst Enno sünnipäeva puhul kogunesime Kassari kooli ette mõisa tamme alla, et tema luulet lugeda. Samuti lugesime ette minu „Hiiu Lehes“ ilmunud kirjatüki „Luuletaja ja koolinõunik Ernst Enno 135“, vaatasime vanu koolifotosid ja tunnistusi ning lugesime Kassari koolijuhataja Marta Kalju mälestusi luuletajast ja koolinõunikust.

Juunikuu viimasel päeval lugesime Harald Suislepa luulet, tutvusime Silvia Rannamaa raamatuga „Ja vaimuvara ka“. Lugesime sealt ette mõtteid E.Enno lasteluulest ja Silvia Rannamaa luule-valitsejannast Marie Underist.

Ellen Niidu ja Jaan Krossi luule lugemisele lisaks esitas nende tütar oma tütre Marioni pika luuletuse Kassarimaa ainetel.

Aino ja Oskar Kallast pidasime meeles kogunemisega nende suvekodu õuel, kus lugesime ette protokollide raamatust teatise nende seltsi auliikmeks vastuvõtmise kohta ja lugesime Aino Kallase luulet. Sügisvärvides luulet lugesime Ave Alavainult ja Esta Akslilt.

Kindlasti jätkame ka uuel aastal. Avastada on nii tore ja meie arvates teeb luule inimese lausa kaunimaks.

Merike Niimann, õpiringi juht



Luuletaja ja koolinõunik Ernst Enno 135


Ernst Ennost kui luuletajast teame kõik, kuid vähesed on kursis sellega, et aastatel 1919-1934 Läänemaal, mille alla tollal ka saared kuulusid, koolinõunik oli.


„Väheldast kasvu. Must pehme sametkaabu peas. Lühikeseks lõigatud juuksed, piiratud vuntsid. Seljas kollakas vihmamantel, mil-le all hall maavillane ülikond. Jalas vanamoelised ümaraotsalised nöörsaapad. Käes vineerist kartong.“ Nõnda saabus Ernst Enno es-makordselt Hiiumaale.

Kassari koolijuhataja Aleksander Loomets kirjeldas oma esimest kohtumist nii: „1920.aasta kevadel läks maa varakult pal-jaks. Õues oli ilus soe päev. Vaatasin klassiaknast välja ja nägin: keegi võõras sõidutatakse koolimaja ette. Jätsin lapsed sinnapaika ja jooksin välja. Seni oli mees vankrilt maha roninud ja pistis mulle käe pihku: „Mina olen Enno, uus koolinõunik!““ A.Loomets jätkab: „E.Enno laskis silmad korraks üle klassi ja istus ühe tüdruku kõrvale. Mulle aga ütles, et jätkaku ma nii, nagu plaanis oli. Noh, umbes poole tunni pealt palus luba ise lastega juttu ajada. Esialgu rääkis maast ja ilmast ja merest ja kevadest. Lapsed muutusid julgemaks. Siis aga hakkas küsima lihtsaid asju, mida kõik oskasid. Pärast veel kiitis, et Hiiumaa lapsed olevat palju targemad ja puhta-malt riides kui suurel maal.“

Enno peatus Kassaris tavaliselt kolm päeva, tuli reede õhtu-poolikul ja lahkus esmaspäeval. Neisse päevadesse mahtus õpilaste ja õpetajate „katsumine“, kohaliku rahvaga jutuajamised kui ka lau-päevane saunaõhtu, jalutuskäigud kabeliaias ja mererannas. Vastu-juhtunud põngerjatele oli tal alati taskupõhjast kompusid jagada.

Lisaks Kassarile külastas E:Enno ka Hiiumaa koole. Marta Kalju on oma mälestustes kirjutanud: „Õppisin 1920 aasta kevadel Kärdlas Kõrgemas Algkoolis IV klassis, kui teatati, et pea tuleb kooli koolinõunik inspekteerima meie teadmisi. Õpetajad varustasid meid kiiresti, kiiresti teadmistega, millega võisime koolile au teha. Ühel hommikul oligi kogu maja elevil – koolinõunik saabus. Esimese tunni lõpul tuligi Ernst Enno ühes koolijuhatajaga klassi. Küsiti kõige targemaid. Teisel tunnil, nähes, et eelmises tunnis pal-jud õpilased kartsid, küsis õpetaja mind ja lasi ka luuletuse M.Veski „Päikesele“ deklameerida. Siis süttis E.Enno – võttis kohe tunni juhtimise enda kätte. Analüüsis luuletust ja seletas, et M.Veski oskas näha, et idast tuleb päike, tuleb avarus, tuleb vabadus… Kahjuks aga ei osanud meie mõista E.Ennot. Olime selleks liialt teistsuguses kooliõhkkonnas kasvanud. Kolmandal tunnil s.o aritmeetikas kutsuti mind kohe tunni alguses trapetsit seletama. Vuristasin selle maha. Õpetajanna tahtis veel sõõri pindala ka küsida, kuid nüüd pahandas koolinõunik, et tema tahta teiste õpilaste häält ka kuulda, klassis olla 34 õpilast. /…/ Õhtu eel kutsus ta õpilased alates III klassist kooli-majja ja kõneles meile pärivusest, välismõjudest raseduse ajal ja üldse seksuaalolukorrast (kooli mindi 10 aastaselt, olime siis 15). Kui me teda algul võõristasime – siis nüüd võitis ta meie kindla poolehoiu, sest tänini polnud keegi meiega kui täiskasvanutega rääkinud.“

„Peale inspekteerimist ei armastanud koolinõunik E.Enno sellest kõnelda. Õpetajate puhul hindas ta lastepärasust, eakohasust, näitlikkust ja elujulgust. Arvustas liigset karmust, kasarmu stiili ja unisust, eriti õpetajate ühetoonilisust ja igavaid tunde,“ on Marta Kalju kirjutanud 1927-29 asetäitja õpetajana töötades.

1924 aastal, kui koolinõunik jälle Kassaris olnud, kutsunud koolijuhataja piltnik Mäehansu, et seda suursündmust jäädvustada. Koolipere seatud ritta, koolinõunik ja õpetajad esiritta istuma. Siis aga märganud E.Enno, et tema ainsana kandis peakatet, milleks oli auväärne kõvakübar ehk oktoober. Et seda kuhugi panna polnud, torkas põue. Mõne aja pärast said fotod valmis ja koolijuhataja poolt õpilastele jagatud. Heitnud pildile pilgu, teatanud õpilane Albert Nisu lõbusasti kaaslastele Enno punnitava pintsaku kohta: „Etskae nalja! Koolinõunik on käimapeal!“ Õpetaja noomivaile sõnadele, et nii ei sobi ütelda, kaitses nutikas Albert end sõnadega: „Aga ta on ju käima peal, käib ühest koolist teise!“ (See lugu on pärit väliseesti ajakirjast „Hiiu“ nr 17/1983, loo autor on Aksel Valgur)

Vast alles koolinõunikuna töötades märkas Ernst Enno kuivõrd tema kirjutatud lasteluule laste seas levinud on. Lihtne riimitud sõnum jäi kergesti meelde ja mitte ainult lastele. Luuletus „Juss oli väike peremees“ on ilmunud juba „Eesti Kooli Esimeses lugemikus“ 1920 aastal. Kuni tänase päevani on igas emakeelses lugemikus midagi ka E.Ennolt.

1957. aastal koondas tuntud lastekirjanik Ellen Niit suurema osa E.Enno lasteluulest legendaarsesse kogumikku „Üks rohutirts läks kõndima“, millest juba mitmes kordustrükk ilmunud.

Klarissa ja Kalju Kask meenutavad Kassari kooli päevilt, et klassi vasakus seinas oli K.Pätsi, paremas J.Laidonäri ja keskel, kahe akna vahel, oli Ernst Enno pilt. A.Loomets rääkinud temast tihti ja mitte ainult kirjanduse tunnis.

Meiegi oleme üles kasvanud „Iitsi-kass ja Kiitsi-kass“, „Tihase unenäo“, Tipa-tapa hällilaulu“ saatel. Paljud teised nagu „Laps ja tuul“, „Hiiretips läks putru keetma“, „Poisid ritta kodu poole“ on tänaseks viisidki saanud. Möödunud aasta laulupeol kanti ette G.Ernesaksa loodud „Kojuigatsus“.

Ernst Enno sündis 8.juunil 1875 Tartumaal kõrtsmiku peres. Õppis Treffneri Gümnaasiumis ja Riia Polütehnikumis. Teenis leiba „Postimehe“, „Linda“ ja „Isamaa“ toimetajana, pangaametnikuna ja koolinõunikuna. Suri 7.märtsil 1934 Haapsalus.

Merike Niimann



Suvi 2011


Suve silmades

helgivad palavad päikesekiired.

Suve välkudes

on hirmunud silmad.

Suve vihmadega

jooksevad võidu tulvaveed.

Suve marjades

punavad punased rubiinid.

Suve soojuses

on armastaja kaisutused.

Suve lastel

rohetab rammus mängumuru.

Suve annid

on heldeks andjaks aias.

Suve töölust

kaob kontori arvutiklõbinasse.

Suve leitsak

sunnib pagema merevoogu.

Suve surm

on lasud Norra rannasaarel.

Suvel oli mitu nägu:

naeratav, nuttev, paitav, kadestav, julgustav või kurjustav…

See suvi

sõidab nüüd sügislehtede sajusse.


Herbert Last



Kas meie kõne on mõistetav?


Kõnelemise eesmärke on vajadus olla teistele mõistetav, sest meid ähvardab tihti vääriti mõistmine. Kuidas muuta oma mõtteid mõistetavaks? Lihtsam on igapäevaelus oma mõtteid edasi anda, kui rääkijal on mingi asja kohta oma arvamus. Samuti on lihtsam kuuldut mõista, kui kõneleja tahab, et kuulajad tema mõtteid teaksid. Selleks on vaja järgmisi tegureid:

a) oma arvamust;

b) kuulajat, kellele me seda avaldame;

c) eesmärki, mida me tahame saavutada;

d) keelt, mis on väljenduslikult arusaadav.

Mis eesmärgil ma räägin, kui ütlen järgmise lause : Tule siia!

Me võime seada erinevaid eesmärke:

- tahame raha (asju)

- tahame andeks paluda

- tahame kätte maksta

- tahame kallistada … jne.

Erinevate eesmärkide puhul kõlavad need kaks sõna üsna erinevalt. Eesmärk elustab meie kõnet. On päris suur vahe, kas te palute andeks, et ära leppida või selleks, et ellu jääda!

Meile kui kõnelejale on oluline eesmärgi täitumine. Teatri-kunstis on sama nähtus: etendusest peab kõlama jääma kaks asja – ilu ja tõde! Kui üks neist ära kaob või liiga esile tungib, ei saa me rääkida suurest kunstist (Anatoli Efrose järgi). Alati ei täida lavastus oma kunstilist eesmärki.

Kõnelemisel on väga oluline, kellele me räägime. See on na-gu uks, mille kaudu me oma eesmärgile läheneme. Sageli me ei pane tähele, kas uks on lukus või pärani lahti, st. kas meid tahetakse kuu-lata või mitte.

Sõnumi kohalejõudmine võtab aega. Kõnelejana peame ise veenduma, et see on toimunud: sõnum on kuulajani jõudnud, minust kui esinejast on aru saadud. Aastaid lektorina kuulajate ees seistes olen vahel tabanud, et minu sõnum ei jõudnudki kohale. Lohutuseks ütlen, et tagasisideme puudumine on olnud käesoleva ajastu taud – kestab ikka veel monoloogide epohh!

Kui loeme luulet, jutustame või peame kõnet, siis need tegevused on kõik dialoogid kuulajaga, õppijaga, kaasvestlejaga. Kuigi kuulajad (või) õppijad on vaikijad. Kuulaja oma mõtteis vaidleb meile vastu või on meiega nõus. See ongi mõttedialoog. Hea esineja jätab oma juttu pause, küsi-ja hüüumärke, et saaks selgusele jõuda või aimata, kas kuulaja mõttes vaidleb vastu või on esinejaga „ühes paadis”. Ükskõiksus tagasisideme vastu on ju ükskõiksus sõnumi eesmärgistamise vastu. Seda juhtub nii laval kui ka elus. Sel juhul on kõne kui normi täide (ehk müra). Kuulakem kehvi kõnemehi pidu-päevapuldis: sõnad kõmisevad tühjadest sõnumitest. Või kui neid rahvas üldse kuulab! Sõnalist müra on meie ümber üsna palju.

Mõelgem veel ühele asjale: millest me räägime? Räägime sellest, mida armastame, mida vihkame või mida igatseme. Elukogemused otsivad meis väljapääsu.

Küsigem: mis on minu jaoks tähtis? Seda ei saa õpetada, selle peab iga inimene ise selgeks mõtlema.

Mis mind isiklikult huvitab?

Mis teeb mind õnnelikuks?

Mida ma igatsen?

Mis kisendab minu hinges?

Mida mul on öelda, kui minu käsutuses oleks 10 minutit kõne-,eetri- või lavaaega?

Meeldivat mõtisklust!


Herbert Last, Koeru Haridus-ja Kultuuriseltsi õpetaja-näitejuht



Raamatututvustus:

Elina Hytönen Suur Hiina meditsiini käsiraamat


Praktiline õpetus keha ja vaimu tasakaalust. Tln, TEA, 2011, 639 lk, ill.

Taevas, maa ja inimene: kolm jõudu

Muinashiinlaste jaoks oli kõik, kogu universum energia qi. Selles massis võib eristada tihedamaid kohti. Alguses oli Kaos. Kui Kaos avaneb vormideks: väliseks kujuks ja sisemiseks ehituseks, siis sünnib Kümme Tuhat Olendit ehk kõik maailma nähtused, asjad ja olendid. Huainanzi ütleb 3.sajandil eKr:

Olendite esiisa on vormitu. Tullakse välja, see on elu. Minnakse tagasi, see on surm. Vormitust minnakse sellesse, kellel on vorm, ja sellest, kellel on vorm, minnakse sellesse, kellel seda pole.“

Hiina loomislugu on selline: esiteks on suur algus, Vormitu, Nimetu, Kaos, kus gi energiad on ühte sulandunud. Vormitu (Tao) on tasand, millel algab jagunemine, pidev loomine. Kergemad energiad tõusevad üles, raskemad energiad vajuvad aeglaselt kokku ja moodustavad Maa. Neist viimastest moodustuvad ka olendid, kellel on vorm ja struktuur. Lõpuks inimese „füüsiline keha ja struktuur salvestavad endasse vaimud (shen), tänu millele on iga olend tema ise ja seda nimetatakse tema õigeks loomuseks“, ütleb Zuangzi. Taevas ümbritseb ja embab kõiki olendeid. Selle liikumine on loov: alati kui see paneb alguse elule, saadab ta energiaid maale. Taevas on ülev, Maa lihtne: Maa võtab vastu ja muundab, arendades lakkamatult vorme, mis vastavad taeva lõputule loovale liikumisele.

Elu voolab Taeva ja Maa vahel, nende koostöös. Ja mille nad koos loovad, kuulub neile mõlemale. Inimene elab Taeva ja Maa eluvoolude ühinemiskohas, maailmakõiksuse südames. Ta on Taeva pühitsetud ja Maa kantud ja temas ühinevad Taevasse kuuluvad kosmilised, atmosfäärilised ja Päikese energiad Maa toitvate ener-giatega. Ta on Taeva ja Maa eluenergiate kehastus ja temas asub shen, vaim, tänu millele on ta mõtlev, tundev, spirituaalne olend ja seetõttu erinev ülejäänud loodusest. J.J.