Eesti Õpiringide Seltsi „Semud“ traktaatleht


MEIE SEMUD  number 48  2011


Meie ei õpi, kuni elame, vaid elame kuni õpime“ T.Tüür

Õnnistatud VÕIDUPÜHA!



Seltsi tegevusest alanud aastal 2011


Aastat alustasime raha jaotamisega, mis Hasartmängumaksu Nõukogu sihtotstarbelise riigieelarvelise eraldisena õpiringidele või-maldati, et teostada projekti „Loo õpiring külasse“. Toetuseks saadi 12 782 eurot, mis jaotati 79 õpiringi vahel. Raha jaotati kõigile võrd-selt, et tunnustada neid, kes õpiringi teha tahtsid ja oma paikkonnas elu edendada võtsid. Tänu kõigile, kes projektis osalevad!

Hea uudis on see, et õpiringide töö Eestimaal ei ole ainult EÕS Semude asi, vaid oma õla on alla pannud Eesti Külaliikumine Kodukant. Nemad on alustanud õpiringi juhtide koolitust projektiga „Õpiring: ise tehtud, hästi tehtud“. Õpiringi idee tutvustamist alustati kodukandi rahvale kolmes suunas: Tallinnas, Tartus ja Pärnus, kus toimusid ühepäevased õppused. Teine etapp koolitust viidi läbi Tartus ja Tallinnas ja neile, kes ühinesid projektiga kui konkreetse õpiringi juhid. Neid oli 24 ja juba kindla suunitlusega projektiks vormistunud õpiring läbi viia, kuidas seda teha ja milliseid näpu-näiteid silmas pidada, oligi teise õppuse eesmärk. Koolitajatena lõime kaasa Erega Tartus, Tallinnas ja Pärnus. Oli huvitav ja meel-div tõdeda, et Eestimaal on toredate ideedega ja teotahtelisi inimesi, kes heameelega ise teevad ja küllap ka hästi.

Aprillis viisime läbi kevadkursuse teemal: Mõtte, sõna ja teo-ga, kus suurepäraselt esinesid Erika Rausberg (Loodus avab lugude väravad) ja Siiri Ušakova (Mõtle ka kirjadele, mida sa saanud pole…). Tublid! Tublid! Tublid! Kunstiteemasid käsitles ikka vai-mustavalt Anu Allikvee, kuulasime Herbert Lasti, kes jätkuvalt üllatab eesti kirjanduse vähetuntud tahkude valgustamisega ja käisime Anni Keemi lapipoes ning lahutasime meelt kübaraid pähe proovides. Igaüks leidis endale sobiva. Saime hakkama aastakoos-olekuga ja tõdesime, et oleme teotahtelised ja ikka veel valmis koos käima. Kohtume suvekursusel Euroopa kultuuripealinnas!

Juta Jõgi


Midride“ lugu


Arvatavasti ongi enamus õpiringe välja kasvanud ühesuguste huvidega inimeste koostoimetamisest. Meie puhul sai määravaks elemendiks „töökaaslus“ (tegin vist uue sõna). Töötame kõik Tapa linnaraamatukogus, meile meeldib kirjandus, ühendavaks on aga ül-dised kultuurihuvid. Nii me siis legaliseerisimegi möödunud aastal oma ühistegevused ning panime oma õpiringile nimeks „Midrid“. Lisaks igakuistele raamatuaruteludele, mis sisaldavad endas uute raamatute tutvustusi, omavahelist infovahetust raamatute kohta (kõi-ke lugeda ei jõua, aga teadma ikkagi peaks), võtame ette ka teisi asju. Oleme katsetanud siidimaali, viltimist, oleme tähistanud kirjan-duslikke tähtpäevi, propageerinud tervislikku toitumist ja lugenud küünla valgel oma lemmikluulet.

Vahel korraldame ka laiendatud istungeid ja kutsume kokku-saamisele ka linnarahvast. Kevadine kohtumine Metsamoori e Irje Karjusega pööras meie maailma jälle natuke rohkem tasakaalu. Püüame ju kogu aeg olla edukamad, paremad, pingutame mis hirmus ja üldse ei märka, mida loodus meile öelda üritab. Õigemini, me ole-me kurdid looduse sõnumile, me ei saa sellest aru, „kirjaoskust“ napib. Aga kõik pole veel kadunud! Võtame siis aega loodust kuulata ja seeläbi ennast aidata. Igatahes saime Metsamoorilt hulga häid näpunäiteid, üheskoos tegime ka harjutusi (halb energia välja, hea energia sisse). Lisaks oli võimalik osta ka kosutavaid ener-giatahvleid ja lillevett.

Oktoobri alguses tegime ühe kena jõuluootamise ürituse. Kui esialgu tunduski, et jõuludele on liiga vara mõelda, siis õhtu edene-des läks ootustunne päris ehedaks. Esimene lumesadu tõi kohe õige meeleolu Erika Rausbergi (tema oli meie külaliseks) haikude kuulamiseks. Need lühikesed, kuid sügavad luuleread sobivad ime-hästi pimedaid õhtuid soojendama. Oli üks ütlemata armas õhtu. Oh, ja väikest viisi oleme nüüd isegi haikusid meisterdanud.

Plaanis on ka seebitegemist katsetada ja õppida juurde jõulu-kinkide pakkimise nippe. Ühesõnaga, me õpime iga päev üksteiselt, märgates lihtsaid asju ja mõistes, et pisiasjad on tähtsad.

Ere Käärmaa, „Midride“ nimel


Linnuselegendid Vastseliina Piiskopilinnuses.


Õpiring sai alguse seoses Vastseliina Piiskopilinnuse reno-veerimise ja konserveerimisega. Vastseliina Käsitööühingu liikme-telt telliti Piiskopilinnuse muuseumi tarbeks 24 pildist koosnev 24 meetri pikkune vaip. Igal pildil kujutatakse linnusega seotud sünd-musi, legende või isikuid. Vaip algab nn Suure paugu pildiga, kus kujutatakse maailma algust ja jõuab välja tänapäeva linnuse juures toimuvate sündmusteni. Vahele on põimitud legende linnusest. Et legende kujutada ja neist ka edaspidi linnusekülastajatele rääkida, otsustasimegi koos vaiba tikkimisega neid kuulata. Legendid oli kokku kogunud „linnuseemand“ Kaja Tuul. Kuulasime õpiringis kümmekond legendi. Tähtsamad ja põnevamad on kättesaadavad Vastseliina Piiskopilinnuse kodulehel. Näitena olgu üks kõige enam räägitavam ja tõsiseltvõetavam.

Valge risti legend

Üks kirdetorni huvitav detail on linnuse kabelile viitaval sü-vendristid. Vastseliina linnuse kabeli siseõuepoolsele seinale oli kahe raudnaelaga kinnitatud altaririst. Kord toimus selles kabelis väidetavalt suur ime. Nähti kahte valges rüüs inimkuju risti seinalt ümber asetamas. Selle juhtumi tõesust kinnitas mitu inimest. Ühe kirjelduse järgi kostnud kabelist aeg-ajalt ka kütkestavat meloodiat ning riivis ukse taga säranud imeline valgus. Ime krooniks oli seina külge kinnitatud altariristi sattumine vabalt seisva altari kividele ilma, et miski oleks seda toetanud. Tol ööl sai Vastseliina linnus endale reliikvia, mida linnuse meeskond hoolikalt valvas.

Püha risti kabeli külastus andis 40 päevase indulgentsi e ajaliku patukaristuse amnestia, mille esmakordselt kinnitas paavst Innocentius VI 1354.aastal. Nii sai Vastseliina kabelist üks olulise-maid palverännaku kohti Põhja-Euroopas. Valge risti juures olevat abi saanud ka pimedad ja kurdid. Siinkohal tuleb ütelda, et 16.sa-jandil ehitatud hobuserauakujuline suurtüki torn linnuse kirdenurgas on tänaseni kaunistatud valge risti kujutisega.

Õpiringis rääkisid legende vaibakavandi autor Kadri Karu ja Kaja Tuul, vaipa tikkis kaheksa käsitööühingu naist. Pildid tikiti, õmmeldi kokku ja viimistleti ning vaip valmis 31.detsembriks 2010. Tikkimine edenes tänu toetusele hästi. Toetust saime kasutada ka Vastseliina Piiskopilinnuse Sihtasutuse poolt väljakuulutatud meene-konkursil osalemiseks. Peamised preemiad saime sealt meie:

II koha poekott „Nööp“, III koha külmikumagnet „Mini“, eriauhind kaardid „Linnuse sünged ajad“ ja kaelakott „Tiki“ eest, ära märgiti lapitekk „Täht“, linnuseemanda eliksiir „Noorus“, linnu-seisanda pühapäevaleib „Rukis“ ja Geenart Nageli klaasist ehted.

Õpiringis vaatasime ajas tagasi, mõtlesime sajandite jooksul toimunule ja kavandasime edaspidist tegevust. 2011.aasta maikuuks (muuseumi avamiseks linnuses) on legendid külastajatele vaadata ja kuulata.

Ilme Aim, Vastseliina Käsitööühingu õpiringi juht


Tagasi juurte juurde


Eks iga õpiring ole omanäoline ja osaliselt ka juhi moodi. Mida aeg edasi, seda rohkem oleme hakanud oma Siiliklubis väär-tustama möödunud aegu. Kunagise suure Kuigatsi valla (3500 elanikku) ja veel varem Kuigatsi mõisa järjepidevuse kandjana tuleb praeguses Kuigatsis ilmsiks huvipakkuvat materjali ja toredaid koh-tumisi antud kohaga seotud inimestega. Teabetoa nostalgia nurgake on täienenud albumite, fotode, vanade raamatute, reklaamide ja lugudega. Lugesime koos kunagise Kuigatsi rahvamaja ringide päe-vikut ja vaatasime pilte samast ajast (1958-60).

Koos oleme teinud käsitööd, siidimaali ja kudunud vanadel telgedel kaltsuvaipu, paastumaarjapäeval päikest tervitanud ja pann-kooke söönud, kevadel korraldanud koristustalguid, talvel vastla-sõitu teinud ning suve hakul jaanituld põletanud.

Selle aasta huvitavaim lugu, mida ei saa jätta rääkimata, on pärit suvest. Nimelt külastas Kuigatsit perekond Saksamaalt. Maria tuli Eestisse otsima oma vanemate talukohti. Kuigatsi vallast ta siis oma otsinguid alustas. Vanavanemate nimed ja osaliselt talunimed olid tal teada. Kuna nad olid varunud aega oma otsingute teostamiseks, siis palusin neil meie kokkusaamise lükata järgmisele päevale, kuna tahtsin enne küsitleda kohalikke vanu inimesi ja otsida oma arhiivis. Leidsin üllatavalt palju materjali ja sain kuulda Maria ema loo, kes sõja lõpupäevil oli kodumaalt lahkunud. Maha olid jäänud 1940ndal aastal sündinud tütar Viive ja ema. Sain ka teada, et Viive suvitab ikka vanaema talus ja peaks olema neil päevilgi seal.

Järgmisel päeval kohtusimegi kokkulepitud ajal Mariaga. Nemad olid eelmisel päeval käinud Maaarhiivis ja sealt teada saanud õest Viivest, kes elab Eestis ja kelle olemasolu kohta minagi teada olin saanud. Sõitsime Pukka, leidsime uute majade vahelt otsitava talumaja. Perenaine oli läinud alevisse käima, kust ta ka kätte saime ja koju tõime. Nii kohtusid minu silme all kaks õde, üks sündinud Eestis ja teine juba pärast sõda Saksamaal. Kuni selle suveni ei teadnud nad teineteise olemasolust mitte midagi. Just nagu saates „Sind otsides“, aga otsitavast polnud aimugi.

Sellele loole lisaks on selle suve jooksul olnud 5-6 rohkem või vähem tulemuslikku oma juurte otsingut. Palju abi ja võimalusi pakuvad digiandmebaasid. Ajapikku tulevad ka oskused ja koge-mused, mida saame õpiringis omavahel jagada. Aastatega kogutu täieneb ja vajab trükise ettevalmistamist, mille saaks isiklikult endale iga huviline.

Õnne Paimre, Kuigatsi Siiliklubi õpiringi juht


Väikese vitraaži valmistamine


Tänapäeval on palju erinevaid võimalusi tegeleda käsitöö-valdkondadega, mis varasematel aegadel tundusid võimatutena. Üheks omataoliseks huvitavaks tegevuseks on väikese vitraaži val-mistamine.. Väikese sellepärast, et töö on küllalt keeruline ja täpne, vajab tugevat kätt ja head silma, et tulemus oleks rahulolu pakkuv. Ei ole ju arukas alustada suure esemega, kui tehnikat veel ei valda ja hea tunnetus puudub.

Sissejuhatuseks uurisime vitraaži valmistamise ja kasutamise ajalugu, tutvusime materjalidega, töövahenditega ja põhiliste tehni-katega. Meie hulgas oli ka üks mees, kes omas eelnevat asjakohast kogemust. Kuna vitraažiklaas on kallis materjal, siis selleks, et klaasi lihtsalt lõikamise harjutamiseks ei peaks raiskama, kasutasime algu-ses õppimiseks tavalise läbipaistva aknaklaasi jääke. Peab ütlema, et värvilise klaasi lõikamine on tunduvalt raskem. Juhtus sedagi, et saime näpud katki, sest klaasi lõikeserv on ju teadagi väga terav ning kui vilumust ei ole, siis ikka juhtub. Kui tähtsad töövõtted läbi said proovitud, siis järgneski eelnevalt tehtud kavandite järgi väi-keste vitraažide tegemine. Tore oli sobitada kokku erinevates värvi-toonides klaasist kujundeid, nende servi lihvida ja neid siis Tiffani tehnikas ühendada. Tehti lilli ja lihtsalt geomeetrilisi kujundeid. Tulemusega jäid rahule kõik – nii osalejad kui ka nende pereliikmed, isegi kui esimene töö ei olnud kõige puhtamalt sooritatud.

Vitraažiklaas on väga kaunis materjal, lõpmatult paljude vär-vitoonidega ja kirjeldamatult ilusate mustritega, eriti veel siis, kui valgus klaasis sillerdab. Kaunilt kokku seatud ja puhtalt valmistatud töid jäävad inimesed peaaegu alati lummatult vaatama.

Marite Madisson, õpiringi juht


Ehteid tehes loome rõõmu


Eelmise aasta õpiringi loo lõpetasin optimistliku mõttega nii: Tänavune õpiring oli katsetamiseks, nn pilootprojekt, kas huvilisi tuleb. Tuli, osavõtjaid oli kokku 12 ja mitmeid tahavad uuel hooajal jätkata. Huvi erinevate teemade vastu oli erinev. Kuna õpiringi tege-vust sai tutvustatud, siis uus käsitöö hooaeg on väga oodatud. Kindlasti tuleb rahvast juurde, on ju suuline reklaam kõige usaldus-väärsem.

Ootuspäraselt oli huvi õpiringi selleaastase tegevuse vastu suurem kui eelmisel aastal. Lisaks kuressaarlastele, kel lähem tee tulla, sõitsid kohale ka Valjala, Pihtla ja Kärla piirkonna käsitöö-huvilised naised, kellel linnajõudmiseks pärastlõunasel ajal on vaja kaks korda kakskümmend kilomeetrit maha sõita. Selleaastane TÕNi ehtekoja töötuba tõi kohale uusi huvilisi, kes ka edaspidisest õpiringi tegevusest huvitatud on. Kokku osales 19 inimest, õpetajateks kutsu-sin õpiringi Varje, Heli ja Meiri, kes igaüks eri viisil rikastas meie tegevust ja oskusi.

Ehetetegemise vaimustus on üle-Eestiline. Internetipoodidest saab hankida kõik vajalikud materjalid, ja töö läheb lahti. Ehteid tehakse nii endale, oma tuttavatele ja ka müügiks. Laatadel ja messidel pakutakse omatehtud ehteid päris palju, kohati üle paari müügiboksi müüakse ehteid. Samas, tuleb tunnistada, nende kvali-teet jätab tublisti soovida. Sageli on need nn ehted tehtud üsna lihtsalt: helmed lükitakse niidile ja kinnitatakse kõrvarõngakonksu külge, aga puudu jääb käsitööle omasest erilisusest, soojusest, isiku-pärast. Ise ostsin laadalt korallidest ehte materjali pärast. Kui „vaim valmis“, siis teen endale sellest meelepärase ehte. Omatehtud ehetel on maagiline võim – need on tehtud rõõmuga, neid kandes või kinki-des jagad seda rõõmu ka teistele.

Isikupärase maailma kauneima ehte saamiseks, tuleb see ise teha. Õpiringis õppisime erinevaid tehnikaid ja tegime kõrvarõngad, ogalala tehnikas kaelaehte, organzaõisi, paeltikandiga ja merekarb-tehnikas prosse, pusakee, rahvuslikus stiilis juukseklambri ja kaela-ehte türgi ussi tehnikas. Tehniliselt oli kõige keerulisem ogalala, mis meenutab koralli. Novembris teeme pärliussi tehnikas kaelaehte.

Tean, et õpiringi liikmed kannavad omatehtud ehteid suure uhkusega. Kaia tegi piduliku pusakee poja põhikooli lõpupeoks. Merikarpi-kaelaehet ja juukseklambreid järgmisel päeval kandes tegi ta kolleegid lasteaiast heas mõttes kadedaks. Anne pildistas oma-tehtud ogalala tehnikas kaelaehet ja näitas seda oma tuttavatele. Koralli meenutav kaelaehe on nii pidulik, et sobib kanda piduliku tualeti juurde. Selle kandmiseks pole kahjuks palju võimalusi.

Selle aasta maikuus välislähetuses Soomes Turu linnas tutvustasin õpiringis tehtud esemeid ka Turu soomekeelse Rahva-kooli õpetajale Anna-Liisa Heinosele, kes nendest tehnikatest oli väga huvitatud. Omakorda tutvustas Anna-Liisa oma koolis tehtud ehteid. Nii et selline rahvusvaheline mõõde lisaks muule meeldivale. Teeme aga suure rõõmuga ehteid edasi, sest uusi tehnikaid, mida tahaks järele proovida on veel palju. Kui oleme väga tublid, siis tuleme ehk kevadel ühisnäitusega välja. Lõpetuseks üks mõte, mille leidsin kodulehelt: Inimene on see, mida ta loob.

Maie Meius, õpiringi juht


Heebrea keele ja kultuuri õpiring Iisraeli keskuses


Heebrea-teemaline ring sai alguse juba enne, kui Iisraeli kes-kus 1998.aastal loodi. Iisraeli keskust haldab MTÜ Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna Eesti Osakond.

Selle õpiringi liikumapanev jõud on olnud huvi heebrea keele vastu, kuid seda keelt uurides avaneb õppija ees terve juudi mõtle-mise ja kultuuri maailm, mis on väärt avastamist. Nii toimubki praegustes tundides nii keele kui heebrea kultuuriga tutvumine. Keeleõpet, muusikat ja mitmeid muid teemasid viib läbi Margit Pantsus. Iisraeli maaga seotud teemadel abistab Peeter Võsu. Eelmisel õppeaastal toimusid vestlused tähestikuga seotud juudi müstikast, pühade tsüklist ja kirjandusest. Väga huvipakkuvad on olnud teoloogilised vestlused, sest ilmselgelt on olnud üks juutide varamu suurimaid väärtusi nende panus religiooni ning sageli jõutakse huvini juutluse vastu just religiooni kaudu. Õppides heebrea tähestikku ja keelt, tekib võimalus ka ise pühakirju uurida. Kuna tegemist on Eesti oludes suhteliselt haruldase teemaga, on osalejate jaoks väga positiivne ja tänuväärne võimalus õpiringis mõttekaas-lastega kohtuda. Mitmed meie grupis käijad on loonud sidemeid juudi kogukonna ja sünagoogiga ning osalenud sealsetes projektides.

Võib öelda, et õpiringi liikmed on omandanud rohkelt teadmisi heebrea kultuurist, saavutanud soovitud keeleoskuse ja harjutanud palju juudi laule ning muusikat.

Marika Koha, õpiringi juht


Mitmekesisus õpiringis


Plaanid ja toredad ideed on alati head asjad, kui neid varakult ette mõtled ja teoks tahad teha. Kuid paraku tänapäevases nii kiiresti muutuvas maailmas ei lähe alati nii nagu soovitud on. Nii juhtus ka meie õpiringi tegemiste planeerimisega. Takistuste puhul leidsime lahendused ja loeme õppeaasta kordaläinuks. Tegemata jäänu püüa-me teoks teha uuel õppeaastal.

Teemade ring oli mitmekesine, ulatudes kirjandusest poliiti-kani ja toitumisest koduloo uurimiseni. Mõned õppetunnid tegime ka suuremale publikule. Neile oli suunatud kolm õhtut. Üks neist oli maaelu ja huumor vendade Tuulikute loomingus. Õhtut kaunistasid näiteringlaste poolt loetud katkendid teostest. Nii mõnigi ütles, et pole hulk aega nii südamest naernud ega end nii hästi tundnud.

Eriti rahvarohked on olnud need kooskäimised, kus lektoriks on olnud nõustaja Terje Paes. Lisaks teoreetilisele vestlusele, teeb Terje tihti ka teemale vastavaid teste, mille tulemused on mõtlema-panevad, aga vahel ka naljakad. On tore, et meil on maakonnas olemas selline hämmastavalt tore inimene!

Mais rääkisime toitumisest ja eriti toidulisanditest. Kohtu-mine riigikogu liikme Lauri Vahtrega sai teoks tänu Põlva Maavalit-susele. Sellest kujunes välja mõnus vestlusring, kus saadi vastuseid inimesi huvitavatele küsimustele. Ajalugu ja metsavendlust puudutas oma esinemisel Mart Laar, kes oskas luua pingevaba ja meeldiva õhkkonna. Sissejuhatuse tegime ka koduloo uurimise alustamiseks.

Käeline tegevus on meile olnud väga oluline. Sel aastal oli keraamika. Isegi kõige pessimistlikumad muutsid oma mitteoska-mistes meelt, kui tajusid sõrmede all savi head vormitavust. Eriti vahva oli kui glasuur peale sai ja esemed ahjust välja tulid, siis oli imetlemist kui palju, milleks me siiski võimelised oleme. Möödunud aasta tööga jäädi rahule.

Tiina Hoop, „Õpitee“ õpiringi juht


Oleme osake Eestimaast


2010.aasta oli Meremäe raamatukogu juures tegutseva õpi-ringi „Oleme osake Eestimaast“ kolmas tegevusaasta. Meie töö algas varem kogutud materjalide üle vaatamisega ja analüüsiga. Ühiselt sai sisse viidud mitmeid täiendusi ja parandusi. Juurde lisandus märki-misväärsel hulgal uusi materjale ja mälestuskilde.

Õpiringiliikmete ühistöö tulemusena on meil valminud alljärg-nevad teemamapid:

  • Meremäe, minu kodukoht

  • Meremäe valla avaliku elu tegelased 1920-1940

  • Meremäe ümbruse kultuuri-ja seltsielust 1920-1940

  • Meremäe ümbruse koolielust 1930-1940

  • Juuniküüditamine Meremäe vallas

  • „Sääne oll’ ello saksa aigu“ aa 1941-1944 Meremäe vallas

  • 1949.aasta märtsiküüditamine ning 1950.aasta järelküüdita-mine Meremäe vallas

  • Mälestusi M.Gorki ning M.I.Kalinini nim. kolhoosidest

  • Sovhoosi aeg Meremäe ümbruses

Kogu see materjal on välja pandud Meremäe raamatukogu koduloonurgas avatud näitusel ning on juba äratanud nii omainimes-te kui ka kaugemalt tulnute tähelepanu. Samuti on nendest oma uurimistööde tegemisel abi saanud meie koolinoored.

26.maiks, mil Meremäel toimus Võrumaa raamatukoguhoidjate õppepäev, panime vallamaja saali stendile üles näituse „88 aastat Meremäe valda“. Raamatukogu juhataja ning kodu-uurimusliku õpiringi juhina esinesin seal ka samanimelise pikema ettekandega. Jooksvalt igapäeva töö käigus olen lõppeva aasta jooksul oma kodu-koha ajalugu tutvustanud paljudele vallamaja ning raamatukogu külalistele. Leiame, et meie õpiringil oli taas töötihe ja sisukas aasta.

Anni Lahe, õpiringi juht Meremäelt


Vanaemade õpiring „Lõimelõng“


Õpiringi tegevusse olid kaasatud eri põlvkonnad alates põhikooli lastest kuni vanavanavanaemadeni välja. Lapsi oli viis 5-6 klassi õpilast, õpiti uusi käsitöötehnikaid, valmistati käsitöid suveks ja sügis-talve perioodiks. Käsitöö kõrval õpiti vaimseid tarkusi ja loomulikku väärtussüsteemi: kuidas tunnetada iseennast ja maailma, kuidas luua endas ja teistes positiivset mõtlemist, püüti sõnastada elu mõtet ja õpiti valmistama tervislikke toite, mis siis ka ühiselt ära söödi. Käsitöid valmistati mitmesugusteks tähtpäevadeks. Jätkus juba traditsiooniks kujunenud sõbrapäeva tähistamine oma sõpra-dega Põlvamaalt.

Pea pooled õpiringi liikmetest vanaemadest on käinud oma teadmisi täiendamas nii Räpina Rahvakooli kursustel kui ka Tartu Kõrgemas Kunstikoolis: Räpinas keraamikat ja klaasvitraaži, aga Tartus nahabatikat nahakunstniku Kaia Lukatsi juhendamisel. Käi-dud on ka Värskas „Kirävüü“ ja Ahjal „Kullaketrajate“ juures. Räpi-na päevadel on osaletud käsitöö ja keraamika näitustel, samuti Umapido päeval Põlvas ja ökofestivalil Karilatsis.

Usinasti on õpitud naabrite juures seto pitsi heegeldamist ja selle motiive kasutatud kostüümide ja ka kardinate kaunistamisel. Laua kangastelgedel on kootud ka seto käiseid. Iga uus idee on olnud teretulnud, mida ka kohe kaaslastele tutvustatakse ja selgeks õpetatakse. Oma kogemisi on jagatud oma vallas Linte külakeskuses ja Võõpsu käsitöö ringides, samas on neilt õpitud ja uusi ideid koju kaasa toodud. Detsembris korraldas õpiring Räpina Rahvakoolis Sillapää lossis käsitöö laada „Jõulurõõmu kõigile“.

Uuel aastal on õpiringil uus juht Malle Avarmaa, kes on üheksa lapse ema ja kahe lapse vanaema, ta on usin käsitöö tegija ja tubli iseõppija.

Marje Reinvee, õpiringi juht


Kõik naise ilu heaks


2009.a sai üks kultuuriseltsi liige sünnipäeva kingiks raamatu „Helmesehete entsüklopeedia“. Siit tuli ka mõte õpiringile „Kõik naise ilu heaks“, kuna selles imekaunis käsiraamatus on illustreeritud materjale, töö vahendeid ja tehnikaid, mida võib kasutada, luues omaenda kunstiteoseid rikkalikust pärlivalikust. Helmed ja pärlid on mänginud tähtsat osa juba muistsetest aegadest peale ning on osutanud hindamatut abi arheoloogidele ja ajaloolastele.

Meie õpiringi juhiks oli Silvi Heinsaar, kes on ise läbi ja lõh-ki kuldsete kätega. Juba mitmendat aastat õpib ja täiendab ta end Kiviõli kaunite Kunstide Koolis täiskasvanute õppegrupis. Lüganuse naisteklubis olid naised juba pärleid ja helmeid paela või traati lükkinud. Algul tahtsid kõik entsüklopeediaga tutvuda, sest seal on pilkupüüdvad pildid mitmesugustest tehnikatest. Esimesed tunnid tutvusimegi raamatu sissejuhatusega ja tungisime helmekunsti sala-dustesse. Järgnevad tunnid tutvusime helmeste ja pärlite tööriistade ja materjalidega. Pärleid muretsesime igaüks ise, mis kellelgi kodus oli, vahetasime üksteisega ja sai ka poest juurde ostetud. Tööriistugi oli rikkalikult – kõike polnud võimalik osta, igaüks võttis kodunt kaasa, mis võtta oli ja laenati sõbralikult üksteisele.

Õpiringis tutvusime helmekunsti tehnikaga, õppisime helme-niidi kujundamist, võimalusi ja lükkimist. Kasutasime pärleid ja traati. Kalasabamustrit vaatasime raamatust, ise ei proovinud seda järgi teha.

Meie õppused lõppesid tee ja kohvilauaga, kõik jäid oma tehtud töödega rahule ja koju mindi oma uute helmeste või pärlikee, kõrvarõngaste, käevõrude ja tikanditega. Näituse korraldamine jäi jõuluaega. Suur tänu Semudele toetuse eest!

Ülle Tiitsu, õpiringis osaleja


Järvamaa teeneteristi pälvis Juta Rundu


Maavanem Tiina Oraste autasustas Koeru haridus-ja kultuuri-seltsi folkloorirühma kunstilist juhti ja folklooriuurimise ringi juhendajat Juta Rundut Järvamaa teenetemärgiga. Tunnustuse pälvis ta sisuka, tulemusliku ja järjepideva töö eest folkloori valdkonnas ning Koeru valla ajaloo uurimisel ja jäädvustamisel. Maavanem an-dis teenetemärgi üle 1.aprillil Koeru kultuurimajas valla muuseumi 15.aastapäeva tähistamisel.

Koeru Kaja nr 238,aprill 2011


Rapla „Nobenäppude“ tegevusest 2010


Meid seob ja toob kokku juba mitmeid aastaid käsitööhuvi – tore on kohtuda mõttekaaslastega, saada ja jagada uusi teadmisi. Selle hooaja projektid olid järgmised:

Vanast uus, kaunistasime ja uuendasime oma lemmikrõivaid arhailise tikandiga. Uue näo said pluusid, kampsunid, džemprid. Tikitud sai toredaid nõelapatju – biskornusid e nukitsaid – endale rõõmuks ja sõpradele kingiks. Põnev ja palju võimalusi pakkuv Fimo lummas ja köitis taas kõiki; tundsime rõõmu siidisallide värvi-mängust, siin olid abiks kogenud tegijad - Katrin ja Triinu; viltisi-me Anne õpetuse järgi sõlgi, mida kaunistasime tikandite ja pärlite-ga; õppisime tuniisitehnikas heegeldamist, tublimad said valmis toredad suvised kotid; punusime Terje juhendamisel erinevaid rah-vuslikke paelu, südamepael, säärepael, näpunöör - aeg möödus len-nates. Terje õpib TÜ Viljandi Kultuurikolledžis rahvuslikku käsitööd ja on alati lahkelt nõus oma teadmisi meiega jagama. Sügisel looda-me kohtuda uute mõtete ja tegemislustiga.

Sandra Jõesar, õpiringi juht