Eesti Õpiringide Seltsi „Semud“ traktaatleht 

   

MEIE SEMUD


Meie ei õpi, kuni elame, vaid elame kuni õpime“           T.Tüür


2011/47

  • Palju õnne 17.aastased semud! - 

    Juta Jõgi


  • Tallinna Võru Seltsi folklooriansambli „Liiso“ tegemised 2010.a. -

    Tea Nopri, folklooriansambli juht

  • Nobedad näpud“ Tallinnast - Valve Pruuden, õpiringi juht


  • Meie käsitööklubi 2010.a lugu - Juta Luts, käsitööklubi õpiringi juht
  • Võistlus - Niina Merila, õpiringi juht
  • Hakkame lugema! - 

    Malle Last, õpiringi juht

  • Kingin Sulle päikesekiired“ - Malle Last, Koeru raamatuklubi esinaine

  • Lüganuse naiste tegemisi - Elle Eero, õpiringi juht
  • Päikesekillu“ juturingi lugu - Erika Rausberg, õpiringi juht
  • Nukitsamees Kallastel - Siiri Ušakova, õpiringi juht
  • Lapitöö õpiring Märjamaal - rina Skorljakova, õpiringi juht

Palju õnne 17.aastased semud!


Märkamatult oleme sisenemas 18ndasse eluaastasse ja pea see täiskasvanuigagi käes ei ole. Läinud aastaid meenutades tuleb nii mõndagi meelde. Palju on olnud toredat ja päris ebaõnnestumisi justkui ei olegi, aga omajagu raskusi kindlasti, sest need kuuluvad elu juurde. Oleme sellel aastal otsustanud oma saavutused kokku korjata ja kroonikasse köita. Selleks on meil tegvuses Ääsmäe tragid naised Aino Lehtmets kui peaettevõtja ja muidugi Semude asutaja-liige Liia Kiibus. Minagi püüan oma panuse anda. Ongi õige koht pöörduda kõikide semude poole: kui teil on huvitavaid pilte, kirjutisi laagritest, suveüritustest, siis pange ümbrikusse, kirjutage peale millises kohas, mis aastal üritus toimus, kes on pildi peal. Teretulnud on ka artiklid, mis on ilmunud mujal pressis semude kohta. Mida rohkem ja mitmekesisem teave on, seda huvitavam. Ümbrikud saate hiljem koos sisuga tagasi. Aino teeb neist koopiad ja ei aja midagi sassi. Lähemalt saab asjast rääkida aprillis, kui kokku saame. Selle aasta kursusi olen omas mõttes planeerinud kolm: Mõtte, sõna ja teoga. Tahame teha endiselt koostööd Rahvakultuuri Keskusega, kes on meid rõõmuga toetanud. Neil on oma osa meie arenguloos, sest 1994. raamatukogutöötajate kevdkursus asutaski Semude Seltsi. Selle eest oleme neile südamest tänulikud!

Kokkuvõtet tehes oleme olnud 2010.teisest poolaastast oma-finantseerimisel ja ESF pole meid saanud toetada, kuna meie soovid ja nende nõudmised pole kokku langenud. Püüame ise hakkama saada, selleks meile jõudu ja tahtmist! Meil on tublisid tegijaid, kes võivad, tahavad ja oskavad rääkida. Õpiringi juhtidele oleme saanud toetust stipendiumi näol Hasartmängumaksu Nõukogult, koolituse osas toetas meid aasta esimesel poolel ESF. Juta Jõgi


Tallinna Võru Seltsi folklooriansambli „Liiso“ tegemised 2010.a.


TVS ansambel „Liiso“ on tegutsenud 1996.aastast. „Liiso“ repertuaaris on lisaks võrukeelsetele rahvalauludele ka rahvalikud laulud ja autorite laulud. „Liiso“ lauljad on kõik pärit Võrumaalt, seepärast austame ja armastame oma lapsepõlve murret väga ja taha-me selles ka laulda.

2010.aasta on „Liisole“ väga töine ja esinemisrohke olnud. Esimesele kohale asetub kindlasti II Uma Pido Põlvas Insikurmu lauluväljakul. See oli võimas ja vägev pidu! Juulikuus võtsime osa Võru rahvusvahelisest Folkloorifestivalist, esinemisi oli kokku viis. Üritus oli hästi korraldatud. Ei lugenud ka see, et tänu väga kuuma-dele ilmadele Võru linna asfalt sulas ja lirtsus jala all, ikka oli tore. Sama ürituse raames võtsime osa oma lauludega Misso Kodukandi Päevast, Rogosi Mõisapäevast. Kaika Suvekoolis on meid alati hästi vastu võetud. Sellel suvel toimus see Haanjas ja „Liiso“ andis kont-serdi. Järgmisel päeval laulsime Luutsniku Külapäeval.

Hea meel on selle üle, kui meie laulud on nii hästi meeldinud, et kutsutakse tagasi esinema. Mitmeid kordi oleme laulnud Viimsi Päevakeskuses, Merivälja Pansionaadis, Iru Hooldekodus, Pirita Sot-siaalkeskuses, Huviklubis „Raavis“. Märtsis toimunud emakeele-päeval kutsuti võrukeelseid laule laulma Õismäe Humanitaargüm-nasiumi õpilastele. Vastuvõtt oli soe ja südamlik. Kevadkontsert toimus Kiili Rahvamajas kovikklubis „Tujutare“. Meid on üles leid-nud ka Tallinna õpetajate-pensionäride klubi „Hõbekihar“ Õpetajate Majas.

Tallinna Võru Selts sai kevadel 20.aastaseks, „Liiso“ esine-mine pidulikul aktusel oli tasemel. Suurt rahuldust toob asjaolu, kui „Liisot“ kutsutakse uuesti ja uuesti tagasi laulma. Laulmine pakub meile head meelt ja on tore, kui ka kuulajad seda naudivad. „Liiso“ on eriline ja täiesti umma muudu.

Tea Nopri, folklooriansambli juht


Nobedad näpud“ Tallinnast


Sel aastal võtsime ülesandeks valmistada kirivööd meie lau-luansambli naiste uuele riietusele „hame“, mis on kirja pandud 11.-12. sajandi väljakaevamiste põhjal Siksala vallas Vastseliinas. Hame ise valmistati linasest riidest ja õlad ja alläär kaunistati kirivööga. Tegime tutvust ka pabertikandiga ja tikkisime mõned kaaned ja kaar-did.

Peatähelepanu oli suunatud Võru Seltsi 20.aastapäevale. Ot-sustasime tunnustada sel päeval Võru Seltsi teenekaid inimesi oma-valmistatud medalitega. Nii valmistasime nõelviltimise tehnikas viie cm läbimõõduga medalid, mille pealmisele poolele tikkisime Võru Seltsi atribuutika ja teisele poole juubeliaasta „20“. Kaela riputami-seks punusime näpunöörid. Medalitega üllatasime juubelit, kui ripu-tasime kaela medalid eestseisusele, lauluansamblile, näiteringiliik-metele ja külalistele, kokku 55 medalit.

Näituse päeval 10.aprillil 2010 sättisime üles suure näituse. Erilist tähelepanu pälvis Eva Metsalliku nõelviltimistehnikas vaip 70X110, pildiks tema kodukoha Urvaste tamme Lauri Tamm, mis on Eesti vanim, 700 a. ümbermõõduga 891 cm.

Valve Pruuden, õpiringi juht


Meie käsitööklubi 2010.a lugu


Tallinna Käsitöökeskuse Käsitööklubis on 21 liiget ja kesk-mine vanus on 71 aastat. Meelisteemaks on juba pikemalt lilltikand – seda Laine Sõeri juhendamisel. Tunneme, et vill on väga inim-sõbralik materjal. Kuid igal aastal oleme teinud ka midagi muud. Täiendanud end mingis teises valdkonnas. Seekord oli selleks raamatuköitmine. Juhendajaks Helmi Aulik, kellel täitus tänavu 85 eluaastat, ning kelle eluenergia ja käsitööoskuste pagas on aukartust-äratav. Juba Helmi köidetud raamatute nägemine andis meile head eeskuju. Tema abiga saime kaante vahele väärtuslikuma osa oma aastate jooksul kogunenud käsitööalastest ajakirjadest, parandasime lagunema hakanud raamatuid. Kodudest tuli välja isegi väga ammu-seid lasteraamatuid, mis mitme generatsiooni käest läbikäinutena vajasid tõsist taastamist ning need said aidatud uuele elule. Olles ise ka tikkimise fänn, innustas Helmi meid raamatukaasi kaunistama ti-kandiga. Tulemused pakkusid kõigile rahuldust.

Meil on klubi ning kõik ei tee kokkutulekutel ühte ja sama asja. Üheksa meist õppis raamatuköitmist, ülejäänud tegelesid muu-ga: kellel oli kaasas heegeldus, kellel kudumine, kellel tikkimistöö. Mõnel puhul oli ka neid, kes tulid, et saada heas seltskonnas üle oma tervisemuredest ja kergendada südant.

Juta Luts, käsitööklubi õpiringi juht


Võistlus


Juba lapseeast peale olen imetlenud looduse ilu ja nautinud selle võlu. Pika eluea jooksul olen näinud palju taime-ja linnuliike. Ravimtaimi kasvatan ma oma aias, kus võib näha ka mitmeid linde kevadest kuni sügiseni.

Seekord kirjutan ühest tähelepanekust oma aias möödunud kevade 19.mai hommikul. Kaks kägu otsustasid võistelda nii lennu kiiruses kui kauguses, ka „laulu“ esituses. Nad sööstsid põõsast ülesse, teel rõõmsalt kukkudes, kuid nähtavasti, see just takistaski lennu kiirust. Laul oli vali, üks püüdis teisest üle olla, siis jälle sulasid hääled ühte. Nüüd kõlas see nii kummaliselt valjult ja täitis ümbruse. Lend jätkus laulu saatel lähemasse metsa. Mul jäigi teadmata, kumb võitis.

Niina Merila, õpiringi juht


Hakkame lugema!


Sellise lugemisaastale pühendatud luulekavaga astusid üles Järva-Jaani Gümnaasiumi noored luulesõbrad sügisveerandi viimasel koolipäeval.

Kaunite muusikahelide saatel astusid saali Hans-Kristen Sa-pas, Sigrid Pernik, Theresa Tompel, Airi Pahva, kes on juba mitme-dat aastat luuleringis. Juurde on tulnud uued luulehuvilised: Pille Piiroja, Helen ja Helena Pruuli, Elle Paju, Janne Nukke, Kristjan Pahva ja Merili Mets. Luulekava luges sisse Hans-Kristen „Hakka-me lugema: Hakkame tagantpoolt ettepoole lugema…“

Luulekava tuli esitamisele kahel korral: nii I-VI klassi kultuurihommikul kui ka VII-IX klassi aktusel. Õpilased võtsid luulesõprade esinemise hästi vastu.

Luulesõprade ring tegutses koos (9 liiget) reedeti pärast tunde. Individuaalproovid toimusid vahel ka neljapäeviti. Õpilased olid rõõmsameelsed ja lugesid õhinaga luuletusi. Nad tahtsid luulet lugeda ja esineda. Kadunud on kramplik kartus publiku ees. Pea-mine: õpilastes on tärganud luulearmastus!

Malle Last, õpiringi juht


Kingin Sulle päikesekiired“


Sellise pealkirjaga toimus Koeru kultuurimajas küünlakuu 22. õhtul Koeru meeste luuleklubi ja Koeru huviteatri kirjanduslik etendus. Huviteatri noored Pille Eha, Reelika Lepik ja Aarne Ots esitasid A.H.Tammsaare mõtteid abielust ja armastusest. Eesti lembeluulet lugesid Uno Aan, Allan Praats, Aldo Tamm, juhendajad Herbert Last, Pille Eha ja Reelika Lepik.

Kirjandusõhtuga tähistati Koeru raamatuklubi Vaimuvalgus 36ndat aastapäeva (asutatud veebruaris 1975). Vaimuvalguse esi-naine Malle Last andis esinejatele tänukirjad elamusliku luuleesituse eest. Raamatuklubi uuteks liikmeteks võeti Ave Koppel ja Jaanika Künnapuu. Õhtu teises osas jutustas Herbert Last, kuidas andekast Johannes Vares-Barbarusest sai 1940.a. riigikukutamisele kaasa-aitaja. Süvenevad süümepiinad viisid arstist luuletaja enesetapule 29.novembril 1946.a.

Sisukale kirjandusüritusele oli tulnud ligi 30 huvilist.

Malle Last, Koeru raamatuklubi esinaine


Lüganuse naiste tegemisi


Lüganuse naiste õpiring tähistas sellel hooajal rahvakalendri tähtpäevi. Alustasime hingedepäevaga, kus külaliseks oli Virumaa tuntud sõnaseadja Virve Osila. Oleme Virvega juba ammused tutta-vad ja ta tuleb alati lahkesti meile esinema ja oma uut loomingut tutvustama. Peale selle pole ta pole mingi kuivik, vaid räägib alati ka mahlaseid lugusid elust enesest.

Detsembris rääkisime luutsina-ja toomapäevast, jõuludeks valmistumisest ja küpsetasime piparkooke. Kolmekuningapäeval läksime Lüganuse kirikusse, osalesime jumalateenistusel ja pärast istusime õpetajaga teelauas. Juttu jätkus kauemaks nii kiriklikel kui muudel elulistel teemadel. Veebruaris tegime juttu küünlapäevast, tuhkapäevast ja küpsetasime vastlakukleid.

Märtsikuu teemad olid lauritsapäev, käädripäev ja paastu-maarjapäev. Aprill kuulus ülestõusmispühadele, tegime pashat. Mais pidasime volbripäeva ja valmistusime emadepäevaks. Kaks naist küpsetasid kringli, teised seadsid kokku lilled emale. Selle aasta väljasõit lükkus meil sügisesse. Ootasime Kukruse Polaarmõisa avamist.

Oktoobrikuu esimesel päeval siis see pidulik sündmus aset leidis ja mõne päeva pärast tegime meie oma külastuse teoks. Väga meeldiv, armas ja hubane väike mõis, mis on päästetud lagunemisest meie kõigi jaoks. 250.aastase Kukruse mõisa vastrenoveeritud ruu-mides saab nautida romantilist mõisaatmosfääri ja tutvuda kaasa-haaravate väljapanekutega. Mõisaga on seotud mitmed maailma-kuulsad isikud, muuhulgas Sannikovi maa avastaja Eduard von Toll. Siit ka idee renoveerida mõis polaarmõisana. Mõis on väga roman-tiline koht pidulike sündmuste läbiviimiseks. Saalis on suur valge klaver ja väga uhked ja ka mugavad siidriidega kaetud pehmed toolid. Kõige põnevam on aga tuba, kus saab proovida 18.-19. sajan-di rõivaid ja tunda ennast tõelise aadlidaamina. Eks meiegi kasu-tasime seda võimalust ja jäädvustasime end aadlike riides ja päeva-varju all.

Trepist alla keldri poole laskudes ootab ees kaunis karge, jäine ja lumiselt valge Sannikovi maa. Esimesena tervitab külalisi suur valge jääkaru väikese pojaga. Edasi tulevad ruumid Sannikovi maa avastustega, kus saab ka külastaja osaleda. Saab näha ja katsuda kelgukoera rakendit, polaarkajakki ja lasta alla liumäest, mängida lumesõda. Väga vahva!

Mõisa on külastanud ka Ed.von Tolli järeltulijad ja jäänud nähtuga väga rahule. Soovitan kõigile, kes juhtuvad Kohtla-Järve ja Jõhvi kanti tulema, külastada ka Kukruse Polaarmõisa.

Aitäh semudele toetuse eest!

Elle Eero, õpiringi juht


Päikesekillu“ juturingi lugu


Õpiringi tuumiku moodustavad Piret Pääri juhitud muinas-jutukooli kursuslased. Juturingi idee on sündinud muinasjutukursuse järel, mis peeti Saku lasteaias „Päikesekild“ 2007.a kevadel. Sama aasta suvel toimus Vihulas Piret Pääri muinasjutulaager, millest võttis osa 5 õpetajat. Nelja inimese koostööl anti välja lasteaia õuealal kasvavate puude lugude raamat „Meie puude lood – Päikesekillu päikesepüüdjad“.

2007.aasta novembris alustas lasteaia muinasjututoas tööd juturing, millest võttis osa 8 inimest. Koos käidi üle nädala teisipäeviti ning seati eesmärgiks otsida ja jutustada lugusid, mis puudutavad õuesõppega seotud temaatikat. Need olid lood, mis tulid „õhust“ ehk siis ümbritsevast keskkonnast. Räägiti loodusega tihe-dalt seotud lugudest, nii imemuinasjutte, rahvajutte, muistendeid, naljalugusid jms. Juturingid lõppesid paastumaarjapäeval 25.märtsil, et siis järgneval 2008.aastal jälle hingedepäeva paiku alustada. Sel korral valiti juturingi lugusid, mis seotud hingega, inimese sisemise jõu ja tegevuse otsimisega. Järjejutuna läbisid kõiki õhtuid vana-kreeka müüdid. Osalejaid oli nüüd juba 9. Jutuvestmise aeg sai kevadiste pikkade valgete õhtutega otsa.

2009.-2010.aastal alustasime 4.novembril. Õpiringi algusaja valisime vanarahva tarkust mööda, sest Mikk Sarve sõnutsi võeti just hingedeajast saadik aega mõistatuste mõistatamiseks ja lugude ning muinasjuttude vestmiseks. Käib ju päike hingedeajast kuni paastu-maarjapäevani madalalt, päikesevalgust jagub vähe ja lugude jutus-tamisega seab inimese sisemise valguse ja soojuse väljas süvenevale pimedusele ja külmale vastu. Koos käis 10 liiget. Tegelesime juttude otsimise, vestmise ja ringi jutupanka kogumisega kuni 31.märtsini. Lisaks rahvajuttudele, muinaslugudele ning perepärimusele oli igal õpiringi kokkusaamisel piiblilugude pooltund, mis puudutas lugusid Vanast Testamendist.

Vaatasime filmi „Lugu tahab rääkimist“, võtsime ette retke Viljandisse P.Kondase Keskusesse Eesti nukumeistrite ühisnäitusele „Koosmäng“ ja Piret Pääri ning Cätlin Jaago jutu-ja muusikaõhtule Pärimusmuusika Aidas. Külastasime ka Paul Kondase maalide näi-tust ja imetlesime ülakorrusel pimeda kunstniku hingemaale. Nuku-näitus „Koosmäng“ pakkus erinevates tehnikates ja erinevatest ma-terjalidest nuku valmistamise võimalusi, väga värvikaid, armsaid, filigraanseid, detailirohkeid nukke. Loovus ja looming! Kondase maalid oma naturaalsuse ja naiivsuse, allegootiliste alltekstide, soojade toonidega tegid külma päeva helgeks. Giid e muuseumi perenaine tegi oma heatahtlikkuse ja vastutulelikkusega olemise soojaks. Ta oli selle koha vaim heas mõttes. Päev Viljandis mahutas endasse veel jutuõhtu Pärimusaidas: Piret oma vanas headuses ja professionaalsuses, Cätlin Jaago suurepärase rahvapillimängijana. See päev oli justkui sajandist pikem, värvikas ja toonust tõstev!

Sellele koolitusreisile järgnes lugude retrospektiiv ja vest-mine. Lood inimlikest väärtustest ja väärtushinnangutest (õnn, ar-mastus, sõprus, varandus jne), rahvajutud (naistelood, villa jm tööd), kohapärimusega seotud lood (Kihnu, Kodavere jm) loomiselood, muistendid ja autorilood (H.Käo, K.Ehin, A.Valton, L.Tungal jt), looduselood (legendid, muistendid loomadest-lindudest), ka täna-päevalood (folkloor vrs meedia ja külajutt) ning hulganisti perepäri-must on aasta jooksul omavahel juttudena edasi kantud ning peale õpiringi ka lastele ja sõpradele, kolleegidele jt edasi antud.

2010.-2011.aasta juturingi temaatika tahame hoida samuti põhiliselt pärimuse lainel. Üldine idee on otsida seoseid juurtega. Kogudest ja elust leida lood, mis on pärit perepärimusest, elulugu-dest, kultuuriloost ja rahvajuttudest, legendidest, muistenditest. Hea, kui leitud lugude hulgas on kohalikku kultuurilugu kajastavaid seiku. Lugude hulgas peaks olema kindlasti ka selliseid, mis võiksid sobida lastele jutustamiseks, et neis huvi tekitada oma lähedaste lugude kuulamiseks ning pärimuse väärtustamiseks. Plaanime õpiringi kümmet osalejat, kuid oodatud on ka uued liitujad.

Eesmärk on, et juturingis vestetud lood jõuaksid laiema kuu-lajaskonnani (sh lapsed) ning oma mõjuvõimuga toetaksid vestlus-ringide osalisi nende vaimsel ja hingelisel arenguteel õpetajana. Ole-me seadnud ka sihiks toetada lasteaiafolkloori kogumist Eesti Kir-jandusmuuseumi folkloristika osakonna ja Eesti Rahvaluule Arhiivi tarbeks, kes korraldavad 15.oktoobrist 2010 kuni 31.jaanuarini 2011 pärimuse kogumise aktsiooni, millest oodatakse osa võtma õpeta-jaid-kasvatajaid lasteaedadest üle Eesti.

Emakeele päeval, 14.märtsil kuulutas president Toomas Hendrik Ilves Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis välja rahvaluule kogumispreemia laureaadid. Tänukirjade ja meenetega tunnustati ka parimaid lasteaiapärimuse kogujaid. Saku Päikesekillu lasteaia jutu-ringi juhi Erika Rausbergi tööd hinnati üheks vabariigi sisukamaks 80 lasteaiaõpetaja seas, ta pälvis tänukirja ja sai auhinna rikkaliku fotomaterjali kogumise eest.


Allpool paari osaleja mõtted õpiringi sisust ja vajalikkusest:

Juttude allikaid on palju – peamiselt muidugi raamatud, muinasjutud, raadiost kuuldud jutud, filmidest võetud jutud, kaas-laste ja seltskonna jutustatud jutud ja ka anekdoodid. Miks juturing mulle oluline on? Peamiselt ikka juttude pärast. Juturingis jutustatud jutte olen kasutanud oma töös ja ka eraelus tuttavate ning sugulaste lastele ning ka täiskasvanutele jutustades. Teiseks jutud annavad edasi elukogemusi, toovad esile väärtusi, mis elus peamised on, annavad võimalusi vaadata ennast ja oma elu kõrvalt. Siiamaani on juturingis räägitud lood ka mind õpetanud. Kolmandaks on eneseväljendus – lugude rääkimise kaudu saan ma rääkida ka ise-endast ja oma maailmanägemisest ning rääkimise kaudu ka oma maailmapilti korrastada ehk selgemaks rääkida ka iseendale. Nel-jandaks enesearendamine – juttude otsimine sunnib pingutama, mõtlema ja lugema ning mõttega lugema.


Meie kolmapäevaõhtused kooskäimised on olnud emotsio-naalsed koosolemised lugude kuulamise-rääkimisega, omanäolised ja alati erinevad. Aasta kandvaks liiniks perepärimus ja meie juurte lood. Need on olnud väga positiivse energiaga koosolemised, mille märksõnadeks võiks olla sünergia ja koosmeel. Olles erinevad, ole-me siiski ka sarnased ning magus on leida seda ühist nimetajat, mis meid lisaks jutustamisoskusele seob. Huvitav oli kuulata erinevaid lugusid ja kogeda, kuidas keegi teemat avas ja avardas: piiblilood, perelood, teatud koha lood, muinasjutud jne. Mida miski just para-jasti puudutas või mõjutanud oli… Lugude paljusus, jutustamise ja hääletämbrite erinevus/erilisus, vaikus, mis pärast mõjusat lugu kan-dis. Olen nende olemiste ja võimaluste eest tohutult tänulik. Imestan ja imetlen sõprade oskust lugusid talletada, meelde jätta, nauditavalt esitada, põhjalikku eeltööd nii piibli-kui suguvõsalugude uurimisel. Minul on siit palju õppida ja uskuda, et kord on ka minul tahe ja võimalus samasuguse süvenemisega oma juuri uurida.

Teiste kaudu avardud ja avaned ise. Iga inimese elu on lugu, nende rääkimisega saame kogemusi jagada ja olla kellelegi sel moel kasulik. Toimub vastastikune rikastumine, oma tunnete, mõtete, unistuste, mälestuste jagamine. Jutustades avad end eneseotsimiste ja leidmiste kaudu. Kuulajana on võimalus end muust maailmast välja lülitada. Olla nende lugude, nende inimeste, nende aegade keskel…

Jutustamisõhtud jätkuvad, et saaksime ühiselt jätkata, kus kevadel pooleli jäime, või hoopis minna uuele rajale, et koos avas-tada, jagada, kogeda. Igatahes on taas võimalus endaga tööd teha, leidmaks uusi lugusid ja neid sõpradelegi jagada ja mitte jääda loorberitele puhkama ning mõelda, et küll ma ükskord jälle jutustan. Muudkui uute ehedate lugudeni – lugudeni elust või elulugudeni!

Erika Rausberg, õpiringi juht


Nukitsamees Kallastel


Lugedes raamatujuubelite nimekirja, tekkiski mõte, pühenda-da lugemisaastale niisuguse nimetusega üritus. Arvasime, et sellega seoses avaneb ka hea võimalus rääkida lugemisaastast veel paljudele lugejatele ja Kallaste linna külastajatele. Üritus oli kavas läbi viia suvisel koolivaheajal kohalike ja meie linna külastavate lastega, kes elavad Eesti Vabariigis ja ka väljaspool Eesti Vabariiki. Kõige-pealt esitasime iseendale küsimuse: ”Miks ja kuidas sattus Nukitsa-mees Kallastele?” Sama küsimuse esitasime hiljem ka lastele.

Ürituse kavatsesime läbi viia kahes etapis – suvisel ja sügisesel koolivaheajal. Sügisene üritus vajas põhjalikumat ette-valmistust, sest O.Lutsu Nukitsamehe sattumisest Kallastele polnud varem keegi veel midagi kuulnud ega teadnud. Seoses sellega kirjutasime koos Kallaste Linnavalitsuse projektijuhiga rahataotlus-projekti Hasartmängumaksu Nõukogule.Koostööettepanekust „nakatusid” ka lasteaia juhataja Ulvi Ermel ja kasvataja Riina Groznaja, kes kirjutas ka oma stsenaariumi ning tema abiga said paljudele vene keelt kõnelevat lastele Nukitsamehega seotud sõnadki selgemaks. Kahe kuu jooksul külastasid lapsed raamatukogu, osa-ledes Nukitsamehe teemaga seotud mängulistes tegevustes. Meeleldi joonistati erivärvilistele lehtedele pilte. Interneti vahendusel vaatasime ka katkendeid samanimelisest filmist, laulsime laulu-lehtedelt „Päikeseratast” ja „Vitsalaulu”. Ühel päeval aga kui lapsed taas raamatukogusse kogunesid, ootas neid rahapajapildiga joonis-tusleht, millel kirjas küsimus „Kui Mõhk ja Tölpa oleksid leidnud rahapaja, mida nad oleksid selle rahaga teinud? Mida arvad sina?” Kirjuta ja joonista palun! Suurem osa lapsi arvas, et eks ikka toitu, sest nad olid ju kogu aeg näljased. Kui kooskäimistel selgus, et Iti osatäitja tahab olla iga tüdruk, siis Nukitsamehe veenmisega oli tükk tegemist. Sõltus see kohusetundlikust tekstiõppimise vajadusest suvisel koolivaheajal või kartusest sarvenukkide ees, või hoopiski..? Vastuse saime alles pärast toimunud üritust. Kurvastav, et lasteaia kaadrite koosseisudes olid vahepeal toimunud ettearvamatud koon-damised ning seepärast ei osalenud ühisürituses enam juhataja Ulvi Ermel ja Riina Groznaja. Kavandatus tuli teha muudatusi.

Headmeelt tundsime aga selle üle, et vaatamata eelnavatele vihmailmadele oli meie üritusepäev imeliselt soe ja päikesepaisteline ning osavõtjate seas ka lapsevanemaid. Kui särasilmsed olid lapsed, kui me koos mööda Kallaste tänavat Peipsi järve äärde Nukitsa-mehega kohtuma läksime! Särasilmsed ja täis ärevust olime meiegi, ürituse organiseerijad. Krasnõje Gorõ punaliivalisi koopaid oli veel paar päeva tagasi uhtnud lainte harjad, kuid see meid ei heidutanud – soojad sokid ja kalossid nukitsamehe paljaste jalgade tarvis olid meil küll kaasas. „Äkki on ka Peipsi rannaliivas peidus mõni rahapada?” arvas mõni laps. Rahapada? Rahalaegas? Vetevana? Näkineiud? Missugused üllatused ootasid Nukitsameest ja lapsi, selle kohta saame lugeda küll vaid järgmise aasta suvel.

Kahjuks rahataotlus-projekti Hasartmängumaksu Nõukoguja Kultuurkapitali poolt, kuhu me selle teistkordselt, peale esimest mitterahastamist esitasime, ei rahuldatud.

O. Lutsu raamatu  „Nukitsamees“ kaudu avanes aga uus võimalus  kirjaniku loomingu  tundmaõppimiseks ka väljaspool Ees-ti Vabariiki elavatel lastel ja nende vanematel. Seostasime seda või-malust, et näidata ja tutvustada ka Kallaste kohalikku omapära, uni-kaalsust. Arvan, et ürituses osalemine aitas kaasa laste loomingulisu-sele arenemisel, maandas nende emotsionaalseid ja ehk ka psüühilise pingeid, sest tegutsemis- ja naerulembesed olid nad igal koosole-misel. Kindlasti õppisime koos paremini mõistma eakaaslasi. Laste joonistused Nukitsamehest, Mõhust, Tölpast ja nõiamajast on praegu hoiul raamatukogus. Joonistusi ja fotonäitust Peipsi ääres toimunud üritusest vaatame järgmise aasta suvel, siis kui taas „Nu- kitsamees Kallastel” osalevad lapsed ja nende vanemad meie linna saabuvad. Koos vaatame siis ka valminud slaidinstallatsiooni esitlust "Nukitsamees Kallastel".

Siiri Ušakova, õpiringi juht


Lapitöö õpiring Märjamaal


Lapitöö õpiring on tegutsenud Märjamaa Sotsiaalkeskuses juba kaheksa aastat. Igal aastal on uusi liikmeid juurde tulnud. Mõni käib ainult ühe või paar hooaega, kuid enamus on juba „lapihullud“, kes pole ühtegi aastat vahele jätnud. Huvilisi on meil igas vanuses, nii noori kui ka eakaid prouasid: kes õmbleb tekikest alles sündimata beebile, kes juba mitmendale lapselapsele.

Kuna grupp kasvas suureks ning ka vanade ja uute käijate oskuste tase on erinev, jagasime grupi kolmeks. Iga grupp saab kord nädalas kokku kaheks tunniks. Tunnis õpime erinevaid tehnikaid ja mustreid, mida saab kasutada tekkide, linikute, seinapiltide, kottide, rõivaste ja muu valmistamisel. Uued tulijad alustavad lihtsamatest tehnikatest, vanad olijad teevad juba keerulisemaid ja mahukamaid töid. Enne pühi teeme temaatilisi töid oma kodu kaunistamiseks ja sõpradele kinkimiseks.

Aeg-ajalt korraldame tehtud töödest näitusi, et ka teised näeksid, kui ilusad ja huvitavaid asju on võimalik valmistada lapi-tehnikas.

Irina Skorljakova, õpiringi juht