Eesti Õpiringide Seltsi „Semud“ traktaatleht    MEIE SEMUD

Meie ei õpi, kuni elame, vaid elame kuni õpime“ T.Tüür


2009/38


Programm „Täiskasvanute koolitus vabahariduslikes koolituskeskustes“ (kood 1.1.0603.08-0002)


Õppija tagasiside kursusele Elukestev õpe: õpiring mõtestab olemist, tegutsemist ja saavutamist

(25.-27.november 2008).


Kursusest võttis osa 31 inimest (4 meest ja 27 naist), neist 3 ei osalenud kogu kursusel, õppija tagasiside ankeedi täitsid 26.

  1. Kas kursuse sisu vastas teie ootustele: 24 vastas ja - täielikult , 2 vastas enam-vähem .

Teemade valik oli ajakohane, sisukas ja andis võimaluse edasimõt-lemiseks ning oma tõekspidamiste korrigeerimiseks.

  1. Kas kursus oli huvitav: 26 vastas - oli.

Kursus oli väga huvitav, sest see on kursus, kus hinnatakse vaim-seid väärtusi.

  1. Kas iga teema käsitlemisele kulutatud aeg oli piisav: 17 vastas ja, 9 vastas, mõne teema käsitlemist oleks soovinud pikema aja vältel.

Sooviti enam kirjandusega seotud teemade käsitlemist, eriti Jaan Krossi teoste pikemat analüüsi. Mõned küsimused, mis lektor kuulajate ette asetas, oleksid võinud kohapeal ka vastuse saada.

  1. Kas koolitajad edastasid oma materjali arusaadavalt ja huvitavalt: 26 vastas ja – lektorid olid suurepärased!

  1. Kas õppematerjalid olid selged, arusaadavad ja põhjalikud: 26 vastas - ja.

Käik Püha Vaimu kirikusse oli väga kosutav ja pildigalerii, mida vaadati rikkalik; L.Koidula kohta edastatud materjal oli uudne ja huvipakkuv, loengu ettevalmistus ja materjali käsitlus täiuslik; Jõululaps ja tema ema kunstis - lausa külluslik ning ootuspäratult mahukas materjal.


  1. Kas jäid rahule kursuse korraldusega: 24 vastas ja, õppused toi-musid plaanipäraselt, lumetormi tõttu jäi linnaekskursioon J.Krossi kirjanduslikes paikades ära, mis asendati teise loenguga, selle märkis mõistvalt 2 inimest ära; 9 inimest märkis, et õpperuum oli õppimiseks sobiv ja 6 inimest märkas, et õppetöös kasutatud tehnika ja muud õppevahendid olid kaasaegsed.

  1. Kirjelda olukorda, mille lahendamisel on võimalik rakendada koolitusel omandatud teadmisi ja oskusi:

  • Kutsetöös

  • Ringide tegevuses

  • Kirjanduse soovitamisel

  • Igapäeva elus

  • Oma mõtetele kinnituseks

  • Kirjanduslike ürituste korraldamisel

  • Iseenda analüüsimisel

  • Parem olukordade tunnetus läbi teiste mõtete ja arusaamade

  • Aruteludes õpiringis

  • Kultuurialased teadmised rahvusliku käsitöö õpiringides

  • Tõuge uutele ideedele oma loomingus

  • Teadlikkuse kasv kolleegide, pereliikmete ja iseenda mõistmisel

  • Toimetulekuks elus

  • Luulekavade koostamisel õpiringis

  • Vaimuvara ja loovuse õppel

  • Suhtlemisel pereliikmete, laste ja lastelastega

  • Stressi maandamisel

  1. Kas tundsite end kursusel osalejana turvaliselt: 26 vastas ja – alati on olnud turvaline.

  1. Kas soovitad antud kursust ka oma sõbrale: 26 vastas ja – soovitatud on sõpradele, kolleegidele. Takistavaks asjaoluks on saanud sõidukulud, mida ei suudeta tasuda või ajanappus.

  1. Milliseid kursusi soovid edaspidi läbida:

  • Kõike, mis avardab maailma mõistmist, maailmas toimuvat

  • Juba alustatud teemade jätkamist

  • Kohtuda E.Laigna, M.Tilga, H.Lasti, A.Allikvee, M.Liiva-metsa, T.Mägiga jt

  • Inimene kui kõige mõistatuslikum, kõige tähtsam ja huvitavam olevus

  • Seosed ja nende leidmine valdkondade ja erinevate kultuuride vahel on oluline

  • Meditsiini ja alternatiivmeditsiini küsimused

  • Muusika- ja värviteraapia

  • Tõlkija ja tõlkimine

  • Muuseumide, kirikute, botaanikaaia ja loomaaia külastused

  • Keskaeg oma maailmavaateliste küsimustega, rõivakultuur


Lõpetuseks tänatakse kursuse korraldajat ja usaldatakse tema maitset ja valikuid. Kursuste korraldaja tänab kõiki, kes said osaleda ja soostusid ankeeti täites oma arvamust avaldama.


Kokkuvõtte tagasiside ankeetide põhjal koostas Juta Jõgi, koolituse juht



Punane kakaduu


Saadetud kingitusena Annamist.

Punane kakaduu.

Virsikuõiele sarnane

ja räägib inimkeeli.

Aga nemad tegid nii nagu alati tehakse

õpetatute ja sõnaosavatega.

Nad võtsid tugevate trellidega puuri

ja sulgesid ta sellesse.


Po Chu’i luuletus, 8.saj.



Ääsmäe ajalooalaste õpiringide sisulisest tegevusest ja tegevuse tulemuse-na ajalehtedes ilmunud artikleid 2008.aastal


Alustasime üle viie aasta tagasi Ääsmäe küla kohta materjali kogu-mist. Meid oli kolm selle mõtte algatajat – Liia Kiibus Ääsmäe raamatu-kogust, kohaliku päritoluga ajakirjanik Eda Liiväär ja pensionil olev endine raamatukoguhoidja Aino Lehtmets.

Ääsmäe raamatukogu võimaldas meil kasutada oma ruume. Jaga-sime omavahel peasuunad, millega pidime tegelema hakkama. Eda, kelle juured on pärit Ääsmäelt, võttis käsile vana aja ja meie Liiaga aja pärast 1940ndat aastat. Ole sa nii tark kui tahes, aga kollektiivne mälun on midagi muud. Kutsusime kokku kõik, kes olid valmis meid abistama. Neid sai kokku mitme õpiringi jagu. Kohalikud suhtusid huviga meie ettevõtmisse. Koguti dokumente, fotosid ja pandi kirja mälestusi. Lakast leiti üles Ääs-mäe Haridusseltsi ja laulu-ja mänguseltsi „Metsakaja“ dokumendid. Külas elab endine mesinik, kes oli aiandis töötades pildistanud mitme aasta jook-sul sealseid töid ja tegemisi. Tehnikaringide materjalid tulid läbiligunenult kusagilt keldrist jne, jne. Ilma inimeste abita ja toeta oleks väga palju toe-kat materjali jäänud saamata.

Ei saa eitada ka arhiivide suurt osa. Uskumatu, mida meie arhiivi-des kõike leida võib! Siinkohal on suur tänu arhiivide töötajatele, kes meid suunasid ja aitasid ning materjaliga varustasid.

Õnneks toetasid meie ettevõtmisi rahaliselt Saue vald ja Eesti Õpi-ringide Selts „Semud“. Tänu nende abile ja toele on meil nüüd olemas üle kahekümne kõvas köites kausta ja hulk materjali on spiraalköites. Need kaustad on sisult hindamatud ja ka kokkupandult väga kallid. Et säilitada seda materjali tulevastele põlvedele ja kaitsta kaotsimineku eest, soostus raamatukogu võtma küla ajaloolise materjali arvele ja laenutama neid huvilistele raamatukogu kaudu. Ka Koppelmaa ja Voore küla ajaloo kohta viis kausta kogutud materjale läheb köitmisele. Tööd jätkub veel Maidla ja Jõgisoo külade ajaloo kogumisega. Väga aktiivselt tuleb kokku juba praegu Maidla külaseltsi rahvas.

Aino Lehtmets, õpiringi juht

Keegi pole sündinud valel ajal („Harju Ekspress“ 07.03.2008)


Möödunud laupäeval tegid Ääsmäe küla ajaloouurijad kokkuvõtteid mitmeaastasest tööst ja tutvustasid külarahvale arhiividest ja inimestelt korjatud minevikumaterjale.

Uurimistöö sai tõsisema hoo sisse umbes neli aastat tagasi, kui en-dine raamatukogutöötaja Aino Lehtmets kutsus Saue valla lehe kaudu küla-rahvast oma käes leiduvaid huvitavaid dokumente ja fotosid uurimisgrupile tutvustama ja mälestusi jutustama.

Üleskutsele leidus järgijaid ja nii jõudsid raamatukogusse ennesõja-aegsed Ääsmäe haridusseltsi materjale, mida seltsi liige Aino Laanest oli hoolikalt alles hoidnud.

Palju põnevat materjali – fotosid, mitmesuseid dokumente, aukirju, vimpleid, ja palju muud – kogunes Ääsmäe sovhoosi aegadest.


Koos läheb lõbusamalt

Kolmest naisest koosnevas grupis on igaühel välja kujunenud oma kindlad ülesanded.

Üks uurijatest, Eda Liiväär, on hobikorras on oma perekonna aja-lugu uurinud juba koolipõlvest peale. 1991.aastal, kui peeti Ääsmäe küla esmamainimise 750.aastapäeva, sukeldus ta küla varasema ajaloo uuri-misse. Kirja sai palju mälestusi vanematelt külaelanikelt ja tee viis ka Tartusse Eesti Ajalooarhiivi, kust tulid lisaks hingerevisjonide andmed ja palju muud vajalikku, mis aitasid pilku minevikku heita.

Seda teades palusid teised huvilised, lisaks Aino Lehtmetsale ka Ääsmäe raamatukogu juhataja Liia Kiibus, tal oma sahtlid taas üle vaadata ja materjalid lagedale tuua. (Ajaloohuvilised käivad koos Ääsmäe raamatu-kogu juures.)

Just Eda Liivääre poolt kogutud materjalidest kujuneski näituse alguseosa, mis puudutas küla vanemat ajalugu kuni möödunud sajandi keskpaigani.

Liia Kiibus kirjutab projekte ja ajab asju, aitab materjale süstemati-seerida ja laiemale seltskonnale vaatamiskõlbulikuks vormistada ning kui töö võimaldab, siis käib koos teistega arhiivides.

Pensionieas Aino Lehtmets on peamine arhiivis istuja, kes kassi visadusega sealt vajalikke materjale välja otsib ja jäädvustab. Kuna kohalikud inimesed polnud esialgu just eriti aktiivsed oma mälestusi ja sahtlite sisu uurijatele tutvustama, siis asus Aino ise neid otsima ja küsit-lema. Olles Ääsmäe sovhoosis töötanud tundis-teadis ta sealseid inimesi. Ta oskas pea kõik võtmeisikud üles otsida ja suutis nad projekti heaks tööle rakendada. Aino küsitleb, sisestab materjalid arvutisse, pildistab ja süste-matiseerib. Tema ja teiste kogutud materjalidest on kogunenud paar-kümmend paksu kausta mitmesuguste dokumentidega. Et ka praegune aeg jäädvustuks, käib Aino kääridega üle kõik ettesattuvad ajalehed, et välja lõigata kodukanti puudutavad materjalid.

Kui Aino ja Liia pered on Ääsmäele tulnud nõukogude ajal, siis praegu Tallinnas elava Eda esivanemad on uurimuste järgi siin elanud juba enne Põhjasõda. Emalt-vanaemalt ja teistelt põlistelt külaelanikelt kuuldu annab eelise orienteeruda varasemas ajaloos.„Ma olen neile kõigile, ka meie seast lahkunutele, väga tänulik. Hindamatu panuse on andnud praegu vana-duspuhkusel endine Ääsmäe kooli õpetaja Hilja Villberg. Praegu aitab vanu asju meenutada ja kogutud materjali täiendada ja märkmeid üle vaadata teine endine õpetaja Elfriede Miller Eeriku talust.

Viie riigikorra ajal elanud Ääsmäel sündinud 87 aastane Elfriede on ka ajaloopäeva vanim sõnavõtja – temal oli juba millest kohaletulnuile pajatada.

Eda on pannud kirja suure osa talude ajaloost ja olles ise ajakirja-nik, püüdnud Ääsmäel ja selle ümbruskonnas toimunut kajastada ka maa-konnalehes.

Ta on jäädvustanud palju fotomaterjali 21.sajandi Ääsmäest.


Kas punast aega on vaja meenutada?

Just selline provokatsiooniline küsimus oli mitmegi ajaloopäevale tulnud inimese suul, kuna suurem osa näituse materjalidest kajastas just sõjajärgset, eelkõige kolhoosi-ja sovhoosiaega.

Vastuseks sellele küsimusele oli Aino Lehtmetsa ettekandesse pikitud tsitaat Enn Anupõllu möödunud aasta lõpul ilmunud raamatust „Parunid, matsid, vurled“: „Keegi pole sündinud valel ajal ega elanud vale elu. Ka läbi sõdade ja vahetuvate võimude on elatud.“

Tõepoolest, mis sai lihtinimene parata, kui ülevalt poolt tulid kurjad ja kohati jaburad käsud. Pere tahtis toitmist, selle nimel tuli hambad ristis tööd teha ja vahel iseendagi südametunnistust jalge alla tallates ellu jääda.

Näitusel oli palju pildimaterjale tublidest tööinimestest, kelle elu ilusamad aastad möödusid sel raskel ja valusal ajal. Tänu amatöörfoto-graafist mesinik Kalju Kotkasele oli palju materjali Ääsmäe aiandist. Liia Kiibus, kes töötas loomakasvatuses, oli jäädvustanud nii oma tööpõldu kui ka mitmeid majandi ühisettevõtmisi nagu ekskursioonid ja peod.

Paljud endised töötajad olid andnud päriseks või ümberpildistami-seks-kopeerimiseks oma isiklikke pilte ja dokumente, mis võivad huvi pakkuda ka teistele.

Kõigile neile, kes olid andnud arvestatava panuse ajaloo jäädvus-tamisse, andis päeva juht Ahto Oja Ääsmäe külakogu poolt tänukirja küla ajaloo jäädvustamisel. Kokku oli neid inimesi paarikümne ringis.

Varasemate aastate materjalid on arhiiviriiulites kaustades-karpides. Vahel harva käivad tuimi ja koltunud pabereid lappamas uurijad, sest küsida pole enam kelleltki.

„Ma tunnen siiani puudust paljudest inimestest, keda enam meie seas ei ole. Kahju, et ei taibanud neid õigel ajal küsitleda. Hea meel on, et mõndagi sai talletatud ja tänu sellele oskan ehk mõnda asja arhiiviriiulitest otsida,“ ütles Eda Liiväär, lisades, et elavate mälestused tuleb kirja panna sõltumata sellest, millisest ajalooetapist need on. Enne, kui on hilja. Sama meelt on tema sõnul ka Aino ja Liia.


Kas küla ajalugu ka kaante vahele saab?

See küsimus vaevas mitmeid ajaloopäevast osavõtjaid.

Uurijad ütlevad, et esialgu jäävad talletatud kaustad dokumendi-kogumikena kättesaadavaks Ääsmäe raamatukokku. Lähitulevikus on plaanis neid paljundada, et kopeeritud materjalid oleksid kättesaadavad ka laiemale ringkonnale.

Kui jõudu ja aega jagub, siis vähemalt vanemast ajaloost tahaks tegijad raamatukese kokku kirjutada. „Mul on lausa piinlik, sest kõik vaata-vad minu kui kirjutajainimese otsa. Kahjuks olen veel tööealine ja projektis osalemine toimub minu vabast ajast, seega ei julge öelda mingit kindlat tähtaega, millal asi teoks saab“, tunnistab Eda Liiväär.

Naised (ja ka paljud teised) arvavad, et vähemalt ajaloo vanem osa tuleks kiiresti kirja panna, et ka küla/asula uuemad elanikud teaksid, mis enne neid on olnud. Uuem aeg tahab enne kokkukirjutamist settimist, aga vähemalt on see jäädvustatud.

Uurijate tänusõnad kuuluvad Saue vallale ja EÕS Semudele, kes on ajaloouuringuid toetanud. Suur tänu ka Ääsmäe kooli õpetajatele Piret Kuntsile ja Tiina Selkele, kelle õpilased päeva tantsu ja pillimänguga kau-nistasid.

Riina Tamme, ajakirjanik



Rohenäpp


Õpiring „Rohenäpp“ alustas jaanuaris 2008. Hallil porisel ajal oli hea rääkida tubastel teemadel, nimelt alustati toalilledest. Iga osavõtja ülesandeks sai tutvustada oma lilleakna lemmikuid ja päris mitmel korral sai meist nii mõnigi selgust, miks üks või teine taim tema kodus ei taha kasvada. Kohaliku aiakaupluse juhataja tõi kaasa oma seemnete kollekt-siooni ja jagas soovitusi, mida valida, millega tasuks olla ettevaatlik. Tore oli esimeste seemnete pottipanek märtsis ja ning nende eest hoolitsemine ja kasvu jälgimine.

Kevadisest puude ja põõsaste hooldamise päevast sai vahva selts-konnapäev ja paari aia õunapuud korraliku soengu. Ka saime õpetust häda-dest, mis puid ja põõsaid vaevavad. Roosikasvatus on väga kallis lõbu ja see, kuidas inimesed nende eest hoolitsevad teeks kadedaks ka mõne inimlapse. Uue sordi nii mõnessegi peenrasse andis Jäneda lillelaat.

Lähemat tutvust tehti mitmesuguste aiapidaja tööd kergendavate tööriistadega. Siiski arvas nii mõnigi, et oma sõrmede vahelt läbi käinud muld on ikka etem. Kevadel sai kohalik metsatukk täiendust noorte män-dide näol ja sügisene matk „Mükomuinasjutt“ rabasse saab peagi fotodena klaasi alla.


Reet Kaljula, õpiringi juht



Mehiste meeste klubi õpiring


On tore, kui noored mehed tulevad kokku ja tahavad tegeleda maailma asjadega. Et noorte meeste tavapärane õppetöö kava sai suures osas muudetud, tuli teha ka korrektuure klubi õpiringi kavas. Siiski täitis pool aastat tegutsenud töövorm oma eesmärgi ja andis noortele palju tarkusi, mida sai kasutada oma militaarsel tegevusel ja kindlasti hiljem, siirdudes tagasi tsiviilellu.

Õpiringi töö muutis kergemaks see, et üks noormeestest oli ise koolitusfirma omanik ja teine psühholoogia tudeng. Jälgides noormeeste tegevust, oli tore tõdeda, et reeglina olid nad kõik suured idealistid selle sõna kõige paremas mõttes. Nad oskasid analüüsida ja samas ise välja pakkuda positiivseid programme asjade muutmiseks. Vahel tundus mulle, et tegemist on kogenud asjatundjatega, mitte verinoorte eluõppuritega. Läbi nende tegevuse said selgeks ka meie süsteemi kitsaskohad ja see, et oleme oma noorte maailmavaated pööranud pea peale või andnud/jätnud nende kujundamise hoopis kummalistesse kätesse.

Väga positiivset vastukaja sai Ülo Vooglaiu videoloeng „Iseseis-vast mõtlemisest“, mille oskusest jääb meie elus sageli puudu. Maria Tilga raamatud „Kasvatusest eri kultuurides“ pakkusid huvitavaid fakte ja mõtlemisainet. Osalejate sõnul said nad kuulda palju huvitavat ja nii mõnigi üldtuntud tõde hinnati ümber.


Reet Kaljula, õpiringi juht



Kodupaik Kuigatsi läbi aegade


Puka vallas Kuigatsi

On kui hääbuv paradiis.

Mäe peal mõis, all orus järv

Sellel puhata võib närv.

Seltsielu

1923 – Kuigatsi Karskusselts, Kuigatsi Hariduse Selts, Piirpalu Tuletõrje Selts, Puka Tuletõrje Selts Puka Jahi ja Spordi Seltsid. 14.02.1923.

1926 – Avalikud ettekannete kohad maakonnas: Kuigatsi asunduse alg-koolimaja, Vaalu algkoolimaja, Priipalu algkoolimaja, Keerdi algkoolimaja, Puka algkoolimaja, Kuigatsi kaitseliidu maja. 10.02.1926.

1926 – Vabadussõjas langenuile mälestustahvli õnnistamine ja avamine Kuigatsi mõisas kaitseliidu majas. Vabadussõda on nõudnud Kuigatsi val-lalt 16 ohvrit: Hallik, Jaan Hansu p, Kaarmaa, Mihkel Jaani p, Kübarsepp, Peeter Ernsti p, Künnapuu, Johannes Kusta p, Künnapuu, Hans Peetri p, Kiivit, Aleksander Peetri p, Laut, Kusta Jaani p, Meister, Leopold Peetri p, Mägi, Paul Peetri p, Orav, Matt Tõnise p, Orav, Paul Tõnise p, Pillau, Jaan Johani p, Sokk, August Jaani p, Tammemägi, Aleksander Peetri p, Tera, Jaan Peetri p, Täht, Johannes Jaani p. 23.06.1926.

1928 – Kuigatsi Karskusselts 25. aastane 18.01.1928.

1930 – Vaalu laulukoor 60 aastane. Koor on osa võtnud kõigist laulu-pidudest. Praegu on koorijuhiks tuntud seltskonnategelane Henn Sarv. 29.03.1930.

1932 – Kuigatsis õnnistatakse rahvamaja. Tuletõrje viies aastapäev ja neljanda rahvamaja õnnistamine. Üheski Valgamaa vallas ei ole nii palju seltsimajau kui Kuigatsis. Kuigi vald on üks suuremaid Valgamaal, ei tule siiski iga seltsimaja kohta mitte rohkem kui 800 inimest. See on igatahes väga väike arv ja näitab, et meil sel alal on liialdusteni mindud. Uue rahva-maja pühitsemine on Kuigatsi vabatahtliku tuletõrje seltsilt palju pingutusi nõudnud, kuid tänu seltsi juhtivate tegelaste energiale, on maja ümber-ehitamisega toime tuldud ja uus rahvamaja võib oma uksed avada. Rahva-maja avamine on ette nähtud tuletõrje ühingu viiendal aastapäeval, mida peetakse pühapäeval, 11.septembril. Kell 12 päeval on uue rahvamaja õn-nistamine Sangaste õpetaja M.Ostrovi poolt. Kell 2 paraad ja lipuvardasse naelte löömine ning kell 3 algab aktus. Avasõna ütleb seltsi esimees H.Sarv ning kõne peab loodetavasti riigivanem, keda sel päeval Kuigatsisse ooda-takse. Õhtul on pidu. Kavas laule Kuigatsi segakoorilt ning A.Kitzbergi draama „Libahunt“. Kuigatsi tuletõrjeseltsi rahvamaja läks maksma üle 5000 krooni ning on kõigiti ilus, avar ja ajakohane ehitus. 1.09.1932.

1940 – Kuigatsi sai Maanaiste Seltsi. 8.01.1940.

Nõukogude ajal tegutsesid Kuigatsis kool, rahvamaja, kauplus, teedevalit-sus, meierei.

Tänapäeval

Tegevust alustas Siiliklubi õpiring

2001.aastal pärast kooli sulgemist on mõisa hooned eravalduses. Endisest mõisa sõiduhobuste tallist, hilisemast tuletõrje seltsimajast ja rahvamajast on kujunenud Kuigatsi Külamaja. Siin asuvad kauplus, postivahetuspunkt ja raamatukogu koos küla teabetoaga. Seltsi ruumides tegutsevad Siiliklubi, Kodupaiga Külaselts ja omaette toa on leidnud tegusad küla noored.

2002.aastal alustas tegevust Kuigatsi Külamaja Seltsing.

2003. aastal toimus Kuigatsi kooli 235.aastapäeva kokkutulek, mälestuskivi paigaldamine, valmis piirkonna arengukava, tehti õppereis Põlvamaale.


Õnne Paimre, õpiringijuht Kuigatsist



Teater nagu elu


Meie õpiringis osalevad erivajadustega inimesed Vändra alevist. Sel aastal osales 8 liiget, kellele on näitlemine juba meeldima hakanud. Kevadel esitatud näidend „Härra Uba ja õunad“ oli meil koos õppida juba neljas lugu. Emadepäevaks ja jõuludeks õppisime selgeks nukunäidendid. Kuna aga käeline tegevus on paljudele raske ja kahel ratastoolis oleval näitlejal oli samuti nukkude liigutamine liiga pingutav, võtsime nõuks uue looga jälle suurele lavale minna.

Tegin Madonna raamatu „Härra Peaboy ja õunad“ järgi instse-neeringu ja asusime rolle jagama. Kuna tegemist oli hoopis Inglismaa olude ja kultuuriga, uurisime brittide kombeid ja traditsioone, vaatasime video-filmi pesapallist. Mitmeid tunde võttis ka dekoratsioonide ja abivahendite valmistamine. Lõpuks sai õpetlik lugu selgeks ja võisime esinema minna. 13.aprillil osalesime selle näidendiga Pärnus erivajadustega inimeste kul-tuurifestivalil, pärast seda veel mõnel kohalikul üritusel Vändras.

Õpiringis õpitu ja kogetu ei kao selle mõne etenduse järel. Kogemu-sed ja mälestused jäävad ja aitavad meid edaspidigi. Peale selle annab teatritegemine julgust ka igapäevases elus probleemide lahendamisel ja toimetulemisel.


Marju Härma, õpiringi juht



Vorm ja värv keraamikas


Võtsime aluseks Leo Rohlini raamatu. Kõik lugesid hoolega, aga arusaamine tekkis alles praktilise tööga nagu see ikka elus on - praktika kinnitab teooriat. Suurt rõõmu on pakkunud meie keraamika töökoda tegijatele näitustel osalemistega. Savi, see jumalik materjal – nii paindlik, elastne, habras ja tugev, kuid ka valus ja vahe, on nii mõnigi kord teravaks jäänud glasuuritükikestega käed veriseks kriimustanud. Päris mitmed inimesed on nüüd savisõltlased, ja kõige otsesemas mõttes – ei saa enam ilma savita.

Suvel osalesime Tuhalaanes meie suvekursuste baasi avamise päeval keraamiku Kristel Külljastineni juhatusel maapõletusega kamm-keraamika valmistamisel. Kammkeraamika nagu 10 tuhat aastat tagasi! Kristel on selle ala spetsialist. Kunsti Akadeemia lõputöö tegi ta kamm-keraamikas, ta on selle valdkonna magister.

Nii et keraamikaga läheme ikka edasi, mis muidugi ei välista uute ja hoopis teiste materjalidega tutvuse tegemist. Me oleme tänulikud selle eest, et saame meile huvipakkuvate asjadega tegeleda ja et meid toetatakse. Suur rõõm on hommikul ärgata ja mõelda, mis toredad ja mõnusad tegemised ees ootavad.


Hülle Haab, õpiringi juht



Rahvapärimus

Vanaema õpetusi


Vanaema Mai oli väike vaikne inimene. Elas meil oma poja Jüri (minu isa) juures. Temast mäletan vaid, et ta oli nii vaikne ja mitte kunagi ei tõre-lenud. Vanaemaga käisime ikka sugulaste pool Nõmmkülas ja Piibes ja ka Koeru kirikus. Kiriku minnes pani vanaema pähe kõrge mütsi ilusate pikkade paeltega. Kui läksime Varesekuusiku mäest üles, ütles ta mulle, et vaata, laps, vanal inimesel on alati nii raske käia kui lapsel ülesmäge. Kõndisime ikka palja jalu. Teeveered olid pehmed ja rohised, eks kingad olnud ka kallid. Kiriku lähe-dal panime jalad kinni.

Ta õpetas mulle ikka ühtteist. Tänaseni on mul veel vanaemast õpeta-tud harjumus, et kui leivatükk kukub maha, tõstan ta üles ja annan suud. „Nii kallis on leib,“ ütles ta. See komme on mulle tänaseni jäänud. Vanaemal oli komme ikka söögi ajaks käed pesta ja midagi pähe panna, kas rätiku või kui muud ei olnud, siis kasvõi mingi riidelapike pealaele (minu isa tegi ka rätsepatööd, seepärast oli riidelappe töölaual). Vanaema ütles, et naisel ei kõl-bavat palja peaga süüa.

Piiblist ja lauluraamatust luges ta tihti ja laulis. Vanaema suri 1911, või 1912.aastal.


Helene Selter-Hallimäe (1899-1986; eluk. Koeru khk., Puhmu k.) kirjalikest märkmetest (eravalduses) tegi väljavõtte Juta Rundu 2008,a. maikuus.


Rahaaugusõnad


Kalevipoja kirjutamise ajal näinud Kreutzwald kord imelikku und. Talle öeldud unes: sa pead niisuguse Kalevipoja kirjutama, et sellest rahvale tõesti tuleks kasu, et rahvas rikastuks vaimselt ja materiaalselt. Sul enesel puu-dub võimalus pakkuda rahvale rikkust, kuid sulle tullakse selles suhtes appi. Vaata järele, su kirjutuslaual leiduvad rahaaugu sõnad. Kes neid sõnu tunneb, leiab maapõuest palju kulda. Need rahaaugusõnad pead sa paigutama oma Kalevipoja mitmesse kohta, aga mitte nii, kuidas nad laual lehele kirjutatud, vaid sa pead nad peitma Kalevipoja lauludesse ühe siia, teise sinna nii, et lugeja sinna kuulumata sõnade peitmist ei märka. Lugeja kohus on siit-säält üksikuid sõnu otsida üles ja rahaaugusõnadeks kokku seada. Igaüks, kes oma uurimisega on jõudnud nii kaugele, et sõnad õigesti kokku säädnud, leiab rahaaugu. Sina ise aga kulda ei leia, sest sul pole olnud vaeva sõnade kokkuotsimisega, vaid sõnad on toodud sulle lauale. Sinu kuld olgu kuulsus. Pead hoolitsema, et kuul-sus püsiks peale su surmagi. Üht pane tähele: sa ei tohi kellelegi kõnelda, et rahaaugusõnad on peidetud Kalevipoega. Niipea kui sa seda kõneled, variseb su kuulsus kokku ega peeta su Kalevipojast enam lugu.

Niisugune unenägu. Hommikul leidnudki Kreutzwald rahaaugusõnad laualt. Kuidas need sinna sattunud, ei õnnestunud tal kõigist järelpärimistest hoolimata saada teada.

Kreutzwald teinud nii, kuidas unes kästud: jaotanud rahaaugusõnad, kooskõlas sisuga, mitmesse kohta. Sõnadest ei kõnelenud ta kellelegi.

Mõni aeg pärast Kreutzwaldi surma leitud Kreutzwaldi pabereist ometi sõnade peitmise kohta märkus. Sellest ajast pääle hakatud Kalevipoja kallal nokkima ja sellest otsima mitmesuguseid vigu.


M.J.Eiseni Anekdootide kogust. – Eesti Noorte Punane Rist, 1934, nr.10, lk.234.


Lood saatis Juta Rundu, Folklooriuurimise õpiringi juht Koerust