Eesti Õpiringide Seltsi „Semud“ traktaatleht

MEIE SEMUD

Meie ei õpi, kuni elame, vaid elame kuni õpime“ T.Tüür

2008/34

Märtsikuu kursustest maakondades


Ka märtsis osalesime Innove arendus-ja koolitusprojektis „Õppimine parandab elukvaliteeti“ (Õpe). Võru, Harju ja Rapla maakondades viisime läbi õppepäevad. Võrus ja Keilas olime tutvustamas õpiringide loomise võimalusi külas ühepäevase ja Raplas kahepäevase tsükliga „Loo õpiring külasse“.

Osavõtjaid oli vastavalt planeeritule Võrus 30, Keilas 17 ja Raplas 20. Käsitletavad teemad olid: õpiringide töö põhimõtted ja meetodid, õpiringid raamatukogudes, raamatukogu võimalused õpikeskkonna kujundamisel, õpirin-gide töö korraldamine ja Koolituskeskus KATI õpiringide juhtide koolitajana ning õpiringide 80.aastasest ajaloost Eestis, õpiringide Seltsi osast õpiringide võrgu taastamisel Eestis.

Lähtusime T.Tüüri mõttest, mis on ka meie lehe motoks: „Meie ei õpi, kuni elame, vaid elame kuni õpime“. Vestlusringides: ühistegemine annab elujõudu ja kosutust hingele, tõdesime, et õpiringi olemus seisneb vastastikuses abis ja koostöös, mis on suunatud huvi äratamisele teadmiste ja kultuuri vastu. Siin nõutakse igaühelt tema võimete järgi ja antakse igale tema vajaduste järgi.

Meie, kui raamarukogude töötajate, huviorbiidis olid just raamarukogu võimalused õpiringide tööks. Tõdesime, et raamatukogu ongi sobivaks õpi-keskkonnaks: seal on olemas ruum õpiringi tööks, kättesaadav on tööks vajalik kirjandus, kasutada saab internetti täiendava õppematerjali leidmiseks, välja printimiseks ja paljundamiseks. Parim õpiringi juht on raamatukoguhoidja, kes juba eelnevalt, tundes oma lugejaid, saab neid ka õpiringi töösse kaasa haarata. Ta saab edukalt korraldada õpiringide tegevust tuginedes raamatukoguhoidja teadlikkusele levitada teadmisi, arendada oskusi, olla ühiskonnas täisväärtus-lik ja aktiivne kodanik. Hermann Stople oma raamatus „Õpiringi juht“ kirjutab: „Õpiringi juht peab olema nagu pärlipüüdja, sest kõige ootamatustest kohtadest võib leida kõige ilusamaid pärle“. Õpiring raamatukogu juures nõuab vähe täiendavaid vahendeid ja rahalisi kulutusi.

Õppepäevad läksid hästi korda, oslejate arvamused olid, et taoline maakonda tulek on hea, see annab võimaluse suuremal hulgal huvilistel osalemiseks ja ühtlasi ideid, kuidas külaelu elavdada. Mõtleme, kuidas sellist õppevormi saaks jätkata.

Hea meel on tänada Ere Raagi, Marju Tarvet ja Katrin Niklust tänu kellele said õppepäevad teoks. Nemad olid inimeste kokkukutsujad, ruumide ja toitlustamise koraldajad, programmi koostajad ja igati tublid tegutsejad. Palju tänu!

Juta Jõgi, projektijuht


Õppepäevad


I päev

Märtsi lõpus õppepäevad

silmad tut'vaid jälle näevad

külalisi tulnud kaugelt,

pühivad nad une laugelt.


Armas Juta on kui päike,

pühib hingest mureläike

andmas meile hüva nõu,

millest pakatab nüüd põu.


Paneb meie peaksed tööle,

et ei pistaks hõlmu vööle,

kodus rakendame tarkust,

et ei oleks uhkust, kõrkust.

Iga inime' on staar,

laps ja ema, memm ja vaar.


Jäljed siin ja jäljed seal,

ära talla jälje peal.

Teeme õpiringi kava

pea on märg kui saunalaval.


Igaühel meist ideed,

kuidas seda elus teed.

Andekusest puudust pole,

sõber õpiringi tule!


Stress meid päevast päeva piinab,

selleks ära võta viina,

hari aeda, laula kooris,

ära viibi stressi looris.

Otsi sõpru, mõttekandjaid

toetajaid ja nõugi andjaid.


Pealetükkiv jutumoor,

jõuvampiir ja nutukoor,

neist sa möödu juba kaugelt,

siis sul naeratus on laugel.

Optimism sul olgu reegliks

siis sa hüva paistad peeglist.


Laual heided, villatükid

ämbrid, mis sa nendest trükid?

Teeme täna villaseebi,

pesta saab siis vanur, beebi.

Pole vaja seebilutsu,

pesemiseks villanutsu.


Vahutavad vesi, käed,

õige pea sa imet näed

ise oled kunsti tootja,

kauni homse peale lootja.


II päev

Meid siin jälle rakke pandi

nõelad kõigil kätte anti.

Toksime, et sõrmed verel

uhke looming valmib perel.

Kellel hiir ja kellel pall...

õues sulab lumevall.


Juta meid õpetab, juhendab

tarkusi meiega jagab

kuidas teha mõnd koolitust

ära nüüd tuku või maga.


Katrin vaid muretseb, toimetab,

kohvi ja teed meile keedab.

Ta on võitnud me usaldust

iialgi meid ta ei reeda.


Juta, Katrin aina veensid,

et me õpiringi teeks,

sellest oleks palju kasu ,

selle eest ei maksa tasu.

Toetust saaks, see oleks kasuks.

Ära öelda se'st ei tasuks.


Kus on õige kihvtid kutid?

Vigalas on julgeid leida

käivad koos, seal kus on mutid,

ei nad iseennast peida,


vaatkem, et neil oleks lõbus,

et neil eal ei hakkaks igav,

mis on halba juhtund elus,

et neil kodus halb ja igav.

Anne Kalf, ta tooks kõik kokku,

paneks külarahva rakke,

et me kauni küla looks,

viiks me unistused lakke.

Külaelu läheks moodi,

igaüks ei kodus tukuks

uued tuuled tuleks moodi

igal seinal kägu kukuks.


Oleks lapsi igas peres,

koerad igas hoovis hauguks

kauneis külades see veres,

kõikjal õuevärav pauguks.


Täname me kõiki naisi,

kes meid kodust välja kutsus,

kes meid jaksas õpetada,

söökidega poputada.


Need kasks päeva läksid ruttu,

oleme kõik hästi puhand,

ei nüüd stressi ega nuttu,

seebiviltimist kõik uhand.


Lea Kleinberg Alust

Ääsmäe raamatukogu juures uuritakse ajalugu


Märtsikuu esimesel laupäeval tegid Ääsmäe raamatukogu juures tegutsevad küla ajaloouurijad kokkuvõtteid mitmeaastasest tööst ja tutvustasid külarahvale arhiividest ja inimestelt korjatud minevikumaterjale.

Uurimistöö sai tõsisema hoo sisse umbes neli aastat tagasi, kui endine raamatukogutöötaja Aino Lehtmets kutsus Saue valla lehe kaudu külarahvast oma käes leiduvaid huvitavaid dokumente ja fotosid uurimisgrupile tutvustama ja mälestusi jutustama.

Üleskutsele leidus järgijaid ja nii jõudsid raamatukogusse ennesõja-aegsed Ääsmäe haridusseltsi materjalid, mida seltsi liige Aino Laanest oli hooli kalt alles hoidnud.

Palju põnevat materjali – fotosid, mitmesuguseid dokumente, aukirju, vimpleid ja palju muud - kogunes Ääsmäe sovhoosi aegadest.

Kolmest naisest koosnevas grupis on igaühel välja kujunenud oma kindlad ülesanded.

Üks uurijatest, ajakirjanik Eda Liiväär, on hobikorras oma perekonna ajalugu uurinud juba koolipõlvest peale. 1991. aastal, kui peeti Ääsmäe küla esmamainimise 750. aastapäeva, sukeldus ta küla varasema ajaloo uurimisse. Kirja sai palju mälestusi vanematelt külaelanikelt ja tee viis ka arhiividesse. Just Eda Liivääre poolt kogutud materjalidest kujuneski näituse algusosa, mis puudutas küla vanemat ajalugu kuni möödunud sajandi keskpaigani.

Raamatukogu juhataja Liia Kiibus kirjutab projekte ja ajab asju, aitab materjale süstematiseerida ja laiemale seltskonnale vaatamiskõlbulikeks vor-mistada ning kui töö võimaldab, siis käib koos teistega arhiivides.

Pensionieas Aino Lehtmets otsib kassi visadusega arhiividest vajalikke dokumente. Olles ise sovhoosis töötanud, on ta ka peamine mälestuste jäädvus-taja. Tema ja teiste kogutust on kogunenud paarkümmend paksu kausta mitme-suguse huvitava materjaliga. Et ka praegune aeg jäädvustuks, käib Aino kääri-dega üle kõik ettesattuvad ajalehed, et välja lõigata kodukanti puudutavad materjalid.

Aino Lehtmets ja Eda Liiväär andsid kokkutulnuile ka suulise ülevaate tehtud uurimistööst. Ajaloopäeva vanim sõnavõtja oli viie riigikorra ajal elanud Ääsmäel sündinud-kasvanud 87-aastane Elfriede Miller Eeriku talust, kes rääkis oma noorusmälestusi kohalikust aktiivsest seltsielust ja koolist.

Kuna suurem osa näituse materjalidest kajastas just sõjajärgset, eelkõige kolhoosi- ja sovhoosiaega, siis olid külla kutsutud ka toonased majan-dijuhid ja peaspetsialistid, kellest paljud olid andnud suure panuse materjali kogumisse ja said selle eest ka tänatud. Hästi palju oli fotomaterjali sovhoosi-aegsetest töödest-tegemistest aga ka pidudest ja turismireisidest endistesse NSVL vabariikidesse, samuti sovhoosi tehnikaringidest ja noortetööst.

Kuigi kultuurimaja on Ääsmäel tegutsenud vaid episoodiliselt, on siin isetegevust alati tehtud. Kunagine majandijuht Manfred Bergmann ja tema abikaasa Kaie meenutasid möödunut, mängides praeguseks juba uunikumiks saanud lindimakil ette 60. aastatel tegutsenud naisansambli laule. Üks lauljatest oli Kaie, kohal olid veel mõned tema ansamblikaaslased. Tänagi käivad koos eakate naisansambel ja tantsurühm, kuid ajaloopäeva kontserdipoole sisustasid Ääsmäe kooli tantsu- ja pillilapsed, keda juhendavad õpetajad Piret Kunts ja Tiina Selke.

Kuna ajaloohuvilised käivad koos raamatukogu juures, siis lasus kor-ralduse põhiraskus just sealsetel töötajatel. Lisaks juhataja Liia Kiibusele tegut-sesid usinalt ka raamatukogutöötajad Eve Kaldmaa ja Ene Saarts, kes heade majavaimudena aitasid korraldusliku poole pealt: registreerisid külalisi ja hoo-litsesid kohvilaua korraldamise eest.

Uurijate tänusõnad kuuluvad Saue vallale ja Õpiringide Seltsile „Se-mud”, kes on ajaloouuringuid rahaliselt toetanud. Ääsmäe külakogu poolt korraldatud ürituse kordamineku eest lausus külavanem Ahto Oja tänusõnu kõigile abilistele ja andis üle ka lilled, tänukirjad ja meened tublimatele.

Meelespeetuteks olid: kohalik elanik Aino Laanest, kes säilitas Ääs-mäe haridusseltsi materjale, endine õpetaja ja ajaloohuviline Elfriede Miller, endine õpetaja ja lasteaiajuhataja Helje Roolaan ja sovhoosi töötajad alates kunagistest majandijuhtidest: Kaie ja Manfred Bergmann, Udo Miller, Endel Taperson, Peeter Põder, Venda Pajula, Valeeri Piller, Kalju Kotkas, Karin Neem, Lehti Aderov ja Adolf Kaadu. Harjumaa Muuseumi poolt on oma mälestuste kirjapanemise eest ära märgitud Paul Raudsepp.

Nende tublide meeste-naiste mälestused ja kogutud pildid-paberid on oluliseks täienduseks uurijate poolt arhiivist leitud ametlikele protokollidele ja dokumentidele.

Ülevaate Ääsmäe ajaloouuringutest tegi Eda Liiväär



Neljapäevaklubi -10


Neljapäevaklubi asutamiskoosolek oli 26. märtsil 1998.a. Koosolekust võtsid osa Elle Kurisoo, Merike Haasma, Merike Rego, Maimu Villido, Sirje Baldisport, Rita Merekivi, Vaike Jaansalu ja Heli Augjärv. Asutajaliikmetest tegutsevad õpiringis senini Elle Kurisoo, Merike Haasma, Merike Rego, Sirje Baldisport, Rita Merekivi ja Heli Augjärv.

Klubi organiseerimise eesmärgiks oli ühendada meeldiva ja arendava tegevusega kesk-ja vanemas eas naisi, kes sageli tunnevad, et nende koht pole enam noorte üritustel. Aga ometi pole nad veel vanad, et oma päevi nelja seina vahel kurvalt veeta.

Igal lapsel peab olema nimi. Klubi nime valik polnudki eriti keeruline. Sellele andis idee tol ajal väga populaarne telesari „M-klubi”. Televiisoris seiklesid mehed. Kuna meil olid naised, siis sai ring ristitud „N-klubiks”. Meie klubi nimetuse tähendus aga laienes kohe. Saame kokku reeglina kalendrikuu viimasel neljapäeval. See andis juhusliku kokkulangemise tõttu nimele ka teise mõiste – Nelja-päevaklubi – see on ju samuti N-klubi. Aja jooksul on just viimane tähendus saanud elujõulisemaks ja üldsus ei pruugi teada nimetuse N-klubi algset tähendust.

Iga klassikalise klubi tegevus toimub oma klubi kitsas ringis. Nii tegutsesime ka meie paar esimest aastat. Siis liitsime ettevõtmisse rohkem õhtuid huvitavate inimestega. Kuidagi ei raatsinud nendega kohtumise muljeid jätta üksnes klubi piiridesse. Peale selle hakkasime korraldama teatrite ühiskülastusi. Nende organiseerimisel pole erinevust, kas sõidame ainult oma kuueteist klubilasega või võtame kaasa ka teisi teatrihuvilisi. Meie ringi töö hakkas avarduma. Nende avatud ürituste puhul olen märganud nii juhuslikke uudistajaid kui ka neid, kes külastavad peaaegu kõiki meie klubi avalikke õhtuid. Viimastest on kujunenud N-klubi nn „sõpruskond”. Loodan, et meie temaatika ja üritused on olnud neile küllaldaselt huvipakkuvad. Me ootame alati meeldivat täiendust meie sõpruskonnale.

Õpiringi temaatika on olnud lai, kuid alati kantud silmaringi avar-damise põhimõtetest. Et klubi töötab raamatukogu juures, on suunitlus kirjan-dusele täiesti loomulik, võiks öelda, et me olemegi kirjanduslik klubi, kellel on ka muid huve. Isegi siis, kui põhiteema on raamatust kauge, lisan võimalusel mõne mõtte, küsimuse või kõrvalteema kirjanduse valdkonnast. Samuti olen püüdnud silmaringi laiendamise eesmärgil teatrite ühiskülastusi rikastada või-malike ekskursioonide vm lisaväärtusega.

Otse loomulikult ei saa ükski ettevõtmine läbi ilma tüütute finants-küsimusteta. Tegevuse alguses oli elu Eestis võrreldamatult odavam. Me suut-sime oma probleemid lahendada klubiliikmete abiga.. Aastatega kasvasid summad, mis kulusid õpiringi majandusküsimuste lahendamisele sh külalistele transpordikulu ja ettekannete kompenseerimisele. Samuti olime sunnitud mu-retsema mitmesuguseid vahendeid näputööde jaoks, mis pole sugugi odavad. Niisiis probleem kerkis meie ette järjest teravamalt.

2001.aastal õnnestus meie klubil saada toetust Kultuurkapitalilt. Need rahad võimaldasid finantseerida tervelt kahte üritust: märtsi algul sõitsime eks-kursioonile Tallinna, kus külastasime raamatukogusid ja vastvalminud Meto-disti kirikut. Teine osa saadud rahast kulus õhtule, kus oli külaliseks Tallinna Meditsiinikooli direktor Raimond Lihtmaa. Nende rahade eest oleme eriti tänulikud Kultuurkapitalis töötanud Rapla Keskraamatukogu töötajale Katrin Niklusele. Ilma tema julgustamise ja abita poleks seda küllalt keerulist prot-seduuri julgenud ette võttagi. Aitäh, Katrinile!

Edasi tegutsesime nagu tõelised isetegevuslased, kes tööd ja meele-lahutused maksavad oma taskust kinni. Aga siis hakkasin ma osa võtma aastast aastasse toimuvast täiskasvanutele mõeldud arendus-ja koolitusprojektist: Elukestev õpe. Seda korraldab Eesti Õpiringide Selts SEMUD oma väsimatu esimehe Juta Jõgiga. Mul polnud vähimatki mõtet, et meie klubi võiks liituda Seltsiga SEMUD. Muidu on ettevõtmist küll, aga täiesti sobimatul kohal oskan olla liiga tagasihoidlik või meie ringi tööd alahindav. Nii tuli initsiatiiv Juta poolt ja tema toel sai meie klubist seltsi liige. Alates 2006.aastast oleme saanud läbi seltsi rahalist toetust. Paljud probleemid said positiivse lahenduse. Südam-lik tänu, Juta!

Peab märkima, et kursused on aidanud meie klubi tegevust osaliselt rikastada. Pr Juta Jõgi on osanud võluda loenguid pidama väga huvitavaid lektoreid. Tänu sellele on olnud võimalik luua kontakte ja kutsuda mitmeid neist Järvakandi klubiõhtute külaliseks. Mõni neist on käinud juba mitu korda ja on nõus edaspidigi Järvakanti tulema. Nende positiivne mulje on meile tunnustuseks. Veel olen ma saanud mitmeid ideid käsitööks ja meisterdami-seks. Oleme neist osa siin kasutusele võtnud. Näidiseid, mis klubilastel olid aastate jooksul juhtunud alles jääma, võib praegu vaadata aastapäeva näitusel.

Kuid elu jätkab kallinemist ja vajab järjest enam rahasüste. Senini püüdsime ikka toime tulla olemasolevate vahenditega. Nüüd aga, seoses Eesti Vabariigi 90 aastapäeva üritustega ja N-klubi kümnenda aastapäevaga võtsin julguse kokku ja kurtsin meie probleeme Järvakandi Vallavalitsuses. Esitasin ülevaate meie aastatepikkusest tegevusest, mis on suuremale avalikkusele suhteliselt tundmatuks jäänud. Suur rõõm on märkida, et vallavanem hr Mart Järvik tunnustab meie klubi tööd. Valla abi on märgatav ja teeb meie töö tunduvalt tõhusamaks. Aitäh, Mardile ja Vallavalitsusele! Kahju ainult, et ühele tuntud inimesele me ei suutnud Järvakandit nii atraktiivseks teha, et ta oleks nõustunud meie rahvaga kohtuma.

Praegu, kui teen kümne aasta kokkuvõtteid, tunnen kroonikast järje-kordselt suurt puudust. Esimesel tegevusaastal hakkasime seda hoolega koos-tama. Vaike Jaansalu tegi tänuväärset tööd. See oli praegu suureks abiks. Kuid töö kroonika koostamisega katkes peatselt ja nüüd on äärmiselt raske kõiki nüansse meelde tuletada. Paratamatult jääb olulisi lünke toredate ja huvitavate sündmuste mälu järgi taastamisel. Oleks tore, kui keegi võtaks selle vajaliku, aga samas tüütu töö järgmisteks aastateks enda peale. Kas leidub vabatahtlik-ke?


Klubi tegevusest räägib tööpäeviku statistika, et ettevõtmisi on olnud kümne aasta jooksul 75 üritust ja neist 21 on olnud avatud kõigile huvilistele.


1998.a – 7, kõik klubi kinnised üritused

1999.a – 5, neist 1 avalik üritus (etendus „Jevgeni Onegin”)

2000.a – 6, neist 2 avalikku üritust (Eesti Raamatuaasta avamisõhtu ja etendus „Meil aiaäärne tänavas”)

2001.a – 8, neist 2 avalikku üritust (kohtumine Tallinna Meditsiinikooli direktori Raimond Lihtmaaga ja etendus „Midagi päikese all”)

2002.a – 6, neist 1 avalik üritus (kohtumine jutuvestja Piret Pääriga ja rahvamuusiku Cätlin Jaagoga)

2003.a – 8, neist 2 avalikku üritust (kohtumine Usuteaduste Insti-

tuudi töötaja Rita Tänavaga ja etendus „Neetud talu“)

2004.a - 7, neist 2 avalikku üritust (kohtumine Tallinna Pedagoogikaülikooli õppejõu Maria Tilgaga ja etendus „Grease“)

2005.a - 8, neist 2 avalikku üritust (kohtumine Humanitaar- instituudi õppejõu Maret Nukkega ja etendus „Eesti ballaadid“)

2006.a - 10 neist 5 avalikku üritust (kohtumine majandusgeograafi

Hardo Aasmäega ja kohtumine Maria Tilgaga, etendus „Vargamäe kuningriik“, kohtumine kirjanike Helga ja

Enn Nõuga ning kohtumine näitleja Ivo Eensalu ja

Helvin Kaljulaga)

2007.a - 10 neist 4 avalikku üritust (kohtumine teemeister Vahur Kellaga, kohtumine Maria Tilgaga, etendus „Volquin Varbola all“ ja kohtumine erusõjaväelase Einar Laignaga).


Edasi ülevaade Neljapäevaklubi tegevusest teemade kaupa:

Kirjabnduslikke teemasid käsitlesime 35 korrsal.

Mittekirjanduslikke teemasid käsitlesime 40 korral.

Reisimuljeid kuulasime 10 korral 15 riigi kohta.

Teatrite ühiskülastusi oli 8

Õppisime meisterdama 17 erinevat näputöö vormi.

Seega tuleb kokku 110 üksiküritust, mis on kokku 10 aastat Neljapäevaklubi elus.

Lõpuks pean tänama kõiki meie klubi liikmeid agara tööst osavõtu eest. Teie silmadest on näha, et enamus üritustest meeldis. Ürituste ettevalmis-tamisel pole keegi abipalve puhul ära öelnud. Veel tekib tunne, et ma olen hakanud Gittat kurjasti ära kasutama, eriti lootes tema suleosavusele just aja-kirjandusega lävides. Kuid kõik ühiselt oleme arutanud plaane ja suviseid teatrikülastusi. Klubilased on korralikult ette valmistanud oma kodutööd nii raamatute aruteludele kui „Kalevipoja“ lugemisele ja paljude muude õhtute õnnestumiseks. Keegi pole kurtnud, et ei oska oma valitud luuletust teistele ette lugeda ega kommenteerida.

Erilised tänusõnad aga pean ütlema kolleegidele, kes on palju aega kulutanud meie klubi heaks. Ritale vaid maini, et kohvilaud tuleks veidi ilusamaks teha. Kohe ta realiseerib oma ammendamatuid ideid ja kaunilt deko-reeritud lauake ootab klubiliikmeid. Samuti olen vist väga tihti häbematult kasutanud võimalust, et ta on kõige kättesaadavam igasuguste momendi-probleemide lahendamisel. Suur aitäh!

Kuid ilma Taimita oleks töö väga palju raskem. Ta on sündinud dispet-ser. Ma võin julgesti usaldada kogu sidepidamise klubilaste ja teiste vajalike isikutega tema headesse kätesse. Kõik saab korrektselt korda, nimetamata seda, et ma võin alati usaldada tema häid nõuandeid ja abi. Suur, suur aitäh!

Heli Augjärv Järvakandist


Omalt poolt pean lisama, et see on ainult üks peokõnest, mille pidas esinaine Heli Augjärv N-klubi kümnendal aastapäeval. Mida ja kuidas kõike tehti on detailselt kirjas, aga meie leheruum ei võimalda seda kõike avaldada, mis ei tähenda, et see sugugi vähem huvitav ei oleks. Usun, et Heli on meelsasti lisateavet andmas, kui aga leidub küsija.

Olen õnnelik, et sain sellest suurepärasest üritusest osa võtta ja soovin neile jätkuvalt tahet, indu ja õnne edaspidiseks! Juta Jõgi



Koeru näitemängu juubel

Tänavu möödub 120 aastat ajast, kui Koeru kandis hakati näitemängu harrastama. Koeru huviteater sai 10.aastaseks. Neid tähtpäevi meenutati 28. märtsil 2008 Koeru kultuurimajas pidulikul teatriõhtul. Sel puhul oli ilmunud ka Herbert Lasti koostatud väljaanne „Koeru näitemäng – 120“, mis kingiti igale teatriõhtust osavõtjale.

Koeru kolme põlvkonna teatripäeval esinesid oma näitemängudega Koeru ja Peetri koolide õpilased. Järva-Jaani Gümnaasiumi luulesõprade ringi (juhendaja Malle Last) õpilased esitasid luulepõimiku „Vabaduse aade on igavene“. Õhtul mängis Koeru huviteater oma uut lavastust A.Kitzbergi „Pila Peetri testament“. Külas olid Endla teatri näitlejad Feliks Kark ja Elmar Trink.

Et teatriharrastus on Koerus nii kaua vastu pidanud, tuleb õnne tänada, et on olnud teatrientusiaste ja eestvedajaid. 19.sajandi lõpul oli selleks valla-kirjutaja ja ajakirjanik Gustav Bach (1865-1941), tuntud kunstniku Aino Bachi isa. Eesti Vabariigi ajal tegutses aktiivne muusika-ja näitemängujuht Jaak Ilomets (1897-1968). Koeru kõige pikema staaziga näitejuht oli Paul Sepa teatristuudios õppinud Robert Kutti (1918-1998), kes lavastas koerulastega üle poolesaja näidendi. Kooliteatri lavastused olid populaarsed Helmi Merilo (1915-2006) juhendamisel 1970-1980 aastatel. Praegu on huviteatris koguni neli näitejuhti: õpetajad Herbert Last ja Mait Raudsepp, kultuuritegelased Uno Aan ja Krista Jürgens.

Kümne viimase tegevusaasta jooksul on teatris rambivalgust näinud üle 20 teatritüki. Järva maakonna ja üle-eestilistel külateatrite festivalidel on auhindu saanud J.Kruusvalli „Pilvede värvid“ (lavastaja H.Last); V.Korzetsi „Näärila ja Närula“ (lavastaja M.Raudsepp); A.H.Tammsaare „Mäetaguse va-nad“ (lavastaja H.Last); Kotzebue-Aimla „Tohuvabohu“ (lavastaja H.Jürgens); M.J.Eiseni „Alkoholi õnnistus“ (lavastaja U.Aan).

Huviteatri juures töötab noorte teatristuudio (juhendajaks H.Last), kes on esitanud mitmeid luuleetendusi (M.Underi „Mureliku suuga“; K.Merilaasi „Süda otsib sooja“ jt). Huviteatri näitlejad on saanud õpetust kõnekunsti ja kultuuriloo kursuste raames.

Koeru huviteater jätkab vapralt rambivalguse säras Voltaire'i mõtet ellu viies:

„Inimmõistus ei ole leiutanud täiustamiseks ja harimiseks kunagi midagi üllamat ega tõhusamat kui seda on teater“.


Malle Last, Koeru haridus-ja kultuuriseltsi kultuuriloo ringi liige


Muinasjutulaagri Kütioron


Punt Vahtsõliina kandi naisi Karu Triinu iistvõtmisõl käve timahava talvõl kuun umavaihõl juttõ kõnõlõman. Keväjäs oll' tunnõ, et jutussidõ kõnõlõmist olõsi vaia vaidü oppi. Tuujaos saadigi 25.-26. põimukuul kokko Kütioron Lauritsa Piitre ja Leelo puul muinasjutulaagrin.

Rahvast oll' laagrin pääl Vahtsõliina rahva muialt Võrumaalt ja kavvõmbastki. Jutukõnõlõmishuvilidsõ kulssiva Pääri Pireti, Türnpu Anne ja Krulli Hasso loengit. Kõnõldi jutukõnõlõmisõ traditsioonõst maailman, mi rahva hulgan ja egäüte hindä perren.

Viil tull' juttu tuust ilmast, midä kõnõlõja ummi sõnnoga egä kõrd vahtsõst luu ja kuis kõigi juttõ seen om määnegi luumislugu ja kuis kõik jutu nakkasõ ütte-vai tõistpiten pääle mõnõst luumisjutust.

Juttu tull' muidoki viil pall'ost muust kah ja laagrin olõja saiva ka esi juttõ kõnõlda ja tuut tetti himoga. Taad himmo jakkus päält laagrit inämb ku inne: tuu jaos jo kokko tultigi.

Viil käüti matkal Tammõtsõõrin Tohkri külän.


Ojari Triinu


Täna lubati äikest


Ilm ei soosinud rõõmsamat tuju,

olin üleni vajunud kössi,

tundsin ennast kui kivine kuju

näha soovisin päikselist lossi.


Siia tulen kui tuju on paha,

siia tulen kui närvid läin'd sassi,

jätsin mured ma ukse taha,

kodutrepile näuguva kassi.


Tulen siia ma külla kui koju,

kui kallite omaste juurde.

Saab tarkust ja rõõmsama tuju,

kui mattun ma kultuuri suurde.


Lea Kleinberg Alust


Lapitehnika uus elu


Meie elu ei koosne ainult lapitekkidest, kottidest, mänguasjadest vaid ka muust. Sel korral jõudsime arusaamisele, et riidest on võimalik teha kõike, kui jätkub fantaasiat ja julget pealehakkamist kasutada erinevaid võtteid, nööpe, niite. Rohkem rõhku panime tööde puhtusele, korrektsusele.

Töödes kasutasime erinevaid tehnikaid, aplikatsioonitehnikas tegime väiksemaid pilte, et neid hiljem suuremaks teha. Viisnurki ja kuusnurki saime kasutada diivanipatjades ja seinavaipades. Kuna ühel meist on lapselapsed, siis tegime koos ka laste riiete kujundusi. Senilltehnikat kasutasime patjade tege-misel, sest see tuleb võrdlemisi paks. Seda tehnikat saab kasutada ka kottide tegemisel, kuna senillitud riidest saab lõigata erinevaid tükke. Igaüks meist tegi endale poeskäimise koti, sest kilekoti elu on teadupärast lühike.

Vestide õmblemine oli täiesti midagi uut. Vesti võib teha mitte ainult riidelappidest, vaid ka naha tükkidest. Töö vajab küll enam kannatust, kuid tulemus on seda väärt. Teksariidest said ilusad diivani padjad, milles algul küll kahtlesime, aga tulemus osutus heaks. Eriti sobilikuks osutus jaapani katedraali tehnika. Erinevat värvi teksariidest sai ka vastupidava ja meeldiva poekoti.

Kevadel esinesime näitusel ja paljud tööd leidsid uue omaniku otse tegija käest. Soovitan kõigil proovida lapielamust, sest töö on seda väärt.


Inge Pilt Missost



Abja-Paluoja – Mulgimaa pealinn


Õpiringi käigus toimus neli märkimisväärset üritust. Koostöös Kaitse-liidu Sakala ja Pärnumaa malevatega paigaldasime Abja-Paluoja vanimale hoo-nele, kus 1919-1940 asus Abja Algkool, mälestustahvli Peeter Nõmmele. Nõmm oli selle algkooli juhataja, aastatel 1925-1940 elas ta samas majas. Kuna ta oli ka Kaitseliidu malevkonna pealik ja selle tegevuse eest autasustatud kahe kotkaristi teenetemärgiga, siis ta hukati represseerituna Siberis 1942.aastal. Tahvli avamisel osalesid ka tema endised õpilased, nüüd kaheksakümnendates põlisabjakad.

Järgmine retk oli õpperetk muinasvägilase Koorti radadele koostöös Kitzbergi sõprade seltsiga käisime koolimaja pargis, mille tagant avanes vaade Koortenõmme metsale, kuhu vägilane oma pea kaotas, jõudmata koju, kus lahingus otsast löödud pea tagasi keha külge liimida oleks saanud.

21.juulil ja 11.augustil olid Abja-Paluoja kui ettevõtlike käsitööliste ja kaupmeeste alevikku ning Mulgi raudteed tutvustavad matkad. Matkade ajaks panime peatänava miljööväärtuslikele hoonetele arhiivmaterjalide ja vanade telefoniraamatute põhjal valmistatud ennesõjaaegse keelepruugiga järeltehtud plastmassist firmasildid. Matkade ajal kogusime ühtlasi mälestusi põliselani-kelt. Mälestuste ja vanade fotode abil on „Sakalas“ avaldamist ootamas lugu Mats Arro rohupoest, tema majade ning pere saatusest. Vabariigi 90.aasta-päevaks avame Abja Kultuurimajas vanade fotode näituse.

Sirje Rist Abja-Paluojalt



Maakodu kasvatuslik mõju


Teist aastat järjest korraldasime Penujas Mulgi kombestikuga jaaniõhtu, selle õigel päeval, 23.juunil, kus olid koos erinevate põlvkondade esindajad. Tegevust jätkus kõigile. Lõkkeplatsil korraldasime ringmänge ja laulsime jaanipäeva laule. Pakkusime kohapeal küpsetatud mulhi korpi ja joo-giks kalja.

18.juulil toimus väljasõit Lääne-Virumaa küladesse, et tutvuda sealse-te kaasaegsete külamajade ja nende poolt pakutavate teenustega. Karepa rah-vamajas meeldis meile väga altpoolt tulev algatus, kus aus hoitakse rahva-kultuuri. Nimelt korraldatakse rahvamajas pulmapidusid, mida selts aitab kor-aldada-kaunistada.

25.augustil tutvusime Abja-Vanamõisa Pajumäe talu mahetoodetega (jogurtid, kohupiim) ja arutasime võimalusi nende toodete kasutamiseks küp-siste valmistamisel.

15.septembril olime koos Abja-Vanamõisa Palu talus, kus perenaine Aino Land tutvustas Rahvakunstimeistrite Koondise „Uku“ -aegseid tootenäidi-seid ja kangastelgi.. Kaetud oli laud külas valmistatud toitudega.

30.septembril oli tervise teema eriti päevakorral. Külas oli kaks Golde-ni firma esindajat, kes rääkisid oma kogemustest ja soovitasid enam tähelepanu pöörata toidule ja ka pesuvahenditele, mida poest ostame – nende säilitusainete sisaldusele. Ka toit on keskkonna üks osa, mis inimest ümbritseb ja tema tervist mõjutab.

Sirje Rist Abja-Paluojalt