Eesti Õpiringide Seltsi „Semud“ traktaatleht    MEIE SEMUD

Meie ei õpi, kuni elame, vaid elame kuni õpime“ T.Tüür

2007/30


Me kodu on siin


Õpiringi tegevust planeerides tahtsime tutvustada ja tähistada rahva-kalendri tähtpäevi, arendada loovust nii käelise kui mõttetegevuse läbi, kohtuda huvitavate inimestega; tähistada ja meeles pidada kodukandi luule-taja Debora Vaarandi 90ndat sünnipäeva; muretseda kangasteljed ja alustada triibuvaipade kudumist. Õpiringi tahtsime kaasata nii lapsi, noori kui vanemaid inimesi. 9nda klassi õpilastega tegime nukunäiteringi.

Plaanid realiseerusid hästi: esmalt tähistasime 2.veebruaril küünla-päeva. Meenutati küünlapäeva tähtsust karjakasvatuses ja põlluharimises. Silmas peeti kombestikku, toitu ja ilmaennustamist. Pidulikkust rõhutasid süüdatud küünlad ja küünlapäevaks kaetud toidulaud.

Märtsis tähistasime Lauritsa-ja Käädripäeva, kus kehtisid omad töö-de keelud. Saime teada, et karu keerab koopas end käppadele, et ellu ärka-vad kärbsed ja rändlinnud asuvad soojadelt maadelt meie poole teele. Märtsikuul panime ka kangasteljed üles ja alustasime triibuvaipade kudumi-sega. Kevade poole aprilli jäid lauluharjutused: „Laulame neid laule jälle”. Kevadpeoks sai esinemisküpseks Eno Raua „Naksitrallide” järgi lavastatud nukunäidend, mille noored esitasid.

Vahele tuli suveaeg ja uuesti alustasime oktoobris poetessi Debora Vaarandi sünnipäeva tähistamisega, mille pealkirjastasime: „Siin sirgusid”. Kasutasime mitmesuguseid fotomaterjale, kirjandust tema kohta ja lugesime tema poolt kirjutatud luuletusi. Loomulikult katsime ka piduliku laua.

Oktoobris viltisime terve päeva Muhus, detsembris Laimjala rahva-majas, kus valmistasime kübaraid, susse ja muidki põnevaid asju.

Aasta õpiringis oli tore, kuna saime üheskoos õppida ja seltsielu nautida. Nüüd on meil oma triibuvaibad, pühadekaardid, millest tegime näitusegi; jalas omavilditud sussid ja peas uhked erilõikelised kübarad. Uuel aastal on meil tahtmine koos edasi tegutseda.


Milvi Rapp Laimjalast



Lapitekk igasse peresse


Meie ring on koos käinud kaks aastat. Olime kogunud vajaliku mater-jali lapitööde teostamiseks. Ehkki kõik ringi liikmed polnud varem lapitööd teinud, oli kodus mõnikord ikka õmmeldud, milleks siis õmblusjääke ära visata, parem teha sellest veel midagi ilusat ja kasulikku.

Alustasime pajalappidega. See oli põnev töö, kuna saime erinevaid värve kokku sobitada. Töö käigus tekkis uusi ideid, kuidas ühevärvilisi asju saab kirjuid lappe lisades muuta kirkamaks. Pajalapid said ümmargused ja tähekujulised – leidsime, et kõik lapid ei pea olema üksnes kandilised. „Palkmaja” tehnikat kasutasime nii pajalappide tegemisel kui ka patjadele mustrite moodustamisel. Valides erinevaid värve, saime tihti huvitavaid tule-musi. Kaks inimest said oma tekkidega üsna kiiresti valmis, kuna neil oli rohkem aega õmmelda, teistel on töö veel lõpetada.

„Katedraali akna” tehnika puhul katsetasime erinevaid võtteid: teppi-sime ilma vatiinita, vatiiniga ja erineva vatiini paigutusega. See tehnika sobis tooli patjade valmistamiseks. Kõige osavam tegi lausa neli patja ja lubas veelgi teha. Olulisim selle töö juures oli voodri õmblemine ja viimistlus, kuna ebakorrektse töö puhul kannatab padja üldilme. Kavandasime ka poeskäigu kotte, õmblusjäägid kasutasime täitematerjalina patjades.

Jõulude eel leidsime, et oleme juba sedavõrd õppinud, et saame teha kingitusi lähedastele. Need, kes meie ringist osa ei võtnud, aga nägid meie tehtud töid, olid meeldivalt üllatunud, et jääkidest saab ilusaid ja praktilisi asju teha, jätkuks vaid kannatust.


Inge Pilt Missost



Vanast ja kasutust uus ja tarvilik


Kasepää õpiring on endas juba mõnedki aastad koondanud tegutse-mis-ja seltsihuvilisi naisi. Aastaks 2006 valiti teemaks ülalnimetatud vanast uue tegemine just seetõttu, et tegelikult paljud koduperenaised just seda teevadki ja oma ideede jagamine teistega ning ühine järele proovimine võiks neile kasuks tulla.

Vana hea meetod tarbetute riidetükkide ja sobimatute riietusesemete kasutusele võtuks on muidugi lapitöö. Selleks käidi uurimas kohaliku töötu-te aktiviseerimiskeskuse töid ja tegemisi, kellel oli selleks tarbeks vahendid ja kogemus olemas. Õpiti huvitavaid võtteid ja saadi nii mõnegi kauni ese-mega valmis.

Et aga vanast kardinast kauni kaelasalli või laudlina võib saada, ehk siis hoopis kardin uueks joonistada, seda prooviti märtsi ja aprilli tundides mitmel moel. Kasulik oli ka see, et traditsioonilise soolaga keetmise kõrval saadi teada tänapäevaste käsitöövärvide olemasolust ja nende kasutamise võimalustest. Muidugi oli „batika” meetod üks põnevamaid ja just seetõttu, et täiesti ootamatult võivad huvitavad lahendused välja tulla sealt, kus arvati asi untsu minevat, nagu näiteks värviandev niit või kahtlaselt mittevärvuv kangas.

Tänapäevased käsitöövärvid ja salvrätitehnika vahendid olid meile abiks ka pudeli/purgi dekoreerimisel. Raske on panna eakamaid daame uskuma, et igaüks suudab kauni vaasi valmis võluda kõigest paberinutsuga tupsutades või värvilise niidirulliga üle purgi veeretades, kuid tulemused rääkisid ise endi eest ja ahvatlesid ka aremaid proovima.

Et suvel/sügisel kogutud ja korjatud taimed või talvel saadud ja kui-vatatud roosiõied veel korragi kasutust leiaksid, siis tegime ka väikese lille-seade; turgutasime luitunud õisi pisut värviga või panime juurde säravamaid lisandeid.

Kasepää õpiringi liikmete aasta suursündmus on siiski olnud välja-sõit mõnele käsitöö päevale. Seekord võeti suund Mooste linalaadale. Uudistamist pakkus nii laat ise ja demonstreeritud töövõtted kui ka mõis ja mõisaekskursioon. Nähtu oli kindlasti eeskujuks väikestele maakohtadele ja nende elanikele sellest, et omaalgatusega saab palju korda saata ning et - entusiasm ees, rahastamine järel – saab teostada huvitavaid mõtteid ja üritusi, mis omakorda paljudele tegevust ja sissetulekut pakuvad.


Ülle Säälik Kasepäält



RETRO


Pärnus tegutseb juba viis aastat üpris iseäralik õpiring, milles osalejad on pikaajalised töötud naised, kes abiraha saamiseks töötavad iga päev neli tundi Aktiviseerimiskeskuses „Tulevik”. Samas saavad tööhõivet ka noored neiud, keda kohus on väärteo eest karistanud ühiskondlikult kasuliku tööga. Ettevõttes raha teenida ei saa, kuid tublid töötud saavad peale abiraha igal reedel „Tulevikult” toidupakid, võimaluse osaleda õpiringis ning õppida tundma arvutit ja osaleda mitmesugustel tööbüroo poolt korraldatavatel kursustel. Karistatud neidudele on kohus vastavalt süüle määranud tasuta tehtava töö ajalise kestvuse: mõni peab töötama 40, mõni 140 tundi. Enamasti on näitsikud 16-18 aastased ja tööoskusteta, mistõttu nende töö on eelkõige sundkorras millegi õppimine ja tegemine.

Õpiring on vabatahtlik uute oskuste omandamise viis, kuidas valmistada kingitusi, õmmelda trendikas kott või tikkida õnnitluskaart – see on lihtsalt huvitav ja tüdrukutele tegutsemine meeldib. Pikaajalised töötud on ringis osalenud juba aastaid ja temad tunnevad juba profinippe ja meistri-nõkse.

Õpiringis omandatud oskused leiavad rakendust „Tuleviku” töö-protsessis ning valmistatud on esemeid nii endale, kingitusteks kui ka näi-tustel osalemiseks. Nii ühendame meeldiva kasulikuga. Materjalideks on enamasti „Wendre” tootmisjäätmed, kasutatud riided ja muu vana kraam, mille keegi on ära visanud. Et mittemillestki midagi teha – selleks võib täinahkagi vaja minna.

Viimase tegevusaasta jooksul on tehtud juba kolm lapitekinäitust: Pärnu Pereabikeskuses, uues haiglas ja sanatooriumis „Estonia”, lisaks jõulu-näitus talvel. Kui jõudu jätkub, siis osalemine ka hansapäevadel. Pikaajalise õpiringi motivaator on loomingupisik, mis on kasulikult nakkav ja kaua-kestev. Nii elabki RETRO, sest suudab jätkuvalt õppida.


Eha Tammiku Pärnust



Kunstiga käsikäes


Kunstiga tegelemine toob rõõmu igapäevaellu. Ikka leidub inimesi, kes tahavad koos avastada joonte, värvide ja tehnikate võimalusi.

Akvarell, siidimaal ja söejoonistus on meil proovitud eelmistelgi aastatel, kuid alati leidub midagi uut. Sel aastal jõudsime aga aeganõudva õlimaali ning delikaatse aktijoonistuseni.

Praktilisemad olid riiete maalimise tunnid. Iidses jaapani tehnikas valmisid siidisallid ja paisuvate värvidega said uue näo vanad T-särgid, püksid ja mütsidki. Portselani-ja klaasimaal olid tuttavad, kuid pakkusid ikkagi huvi paljudele.

Juuli esimestel päevadel panime õpiringile punkti kahepäevaste kunstipäevade korraldamisega. Külamaastikud valmisid nii akvarellina kui õlitehnikas. Pabernöörist tegime toredaid korvikesi, värvisime kangaid, kau-nistasime riideid ja maalisime tasse ja taldrikuid. Lisaks meie õpiringi liik-metele said kunstipäevadel isetegemise rõõmu paljud teisedki hiidlased ja suvitajad.


Marju Hadje Hiiumaalt



Hiina tervendav võimlemine


Õpiring toimus tervistava võimlemise huvilistele. Eesmärgiks oli elujõu tõstmine ja vaevuste leevendamine eluenergiat liikumapanevate harjutuste kaudu.

Tundma õpiti QI Gongi olemust ja tervistavaid harjutusi erinevate vaevuste korral. Püüti saavutada nii keha, hinge kui vaimu harmooniat ja tasakaalu liikumise kaudu ning selliselt oma elujõudu tõsta. Teadvustati oma elu keskust ja õnne olemust. Tehti harjutusi, mis tõstavad elurõõmu ja elutuld. Viidi läbi harjutusi mõtete ja tunnete puhastamiseks - mõtte, tunde ja teo ühtsuse saavutamiseks. Tunnetati hiina tervistava võimlemise positiivset mõju enesetundele ja haiguste ennetamisele.


Anne Linnamägi Pärnumaalt



Kolm peotäit Saaremaa villa


Kuidas võib kolm peotäit valitud Saaremaa lammaste villa muutuda väärtuslikumaks kui terve lakatäis villakotte, seda õpetati Mustjala rahva-majas toimunud Taluliidu ja PRIA Villamajanduse infopäeval.

Kuulama ja praktilist villakvaliteedi tundmist proovima oli tulnud 25 huvilist üle Saaremaa. Kvaliteedi järgi sorteerimata villakoguste madalad kokkuostuhinnad on ju kõigile teada. Samuti probleemid, mis on tekkinud seoses maakonnast kadunud lõngatööstusega ja juba ligi 15 aastat kestnud villa sisseveo tõttu Rootsist. Infopäeva mõte oli mitmekesistada maaelu ja äratada käsitööliste huvi kohaliku mitmevärvilise villa vastu ning teisalt ergutada lambapidajaid kvaliteetset villa kasvatavaid loomi hindama ja kasvatama. Tundus, et infopäeval osalejate hulgas olidki need kaks eesmärki koos. Kohalolnud lambakasvatajad, kas tegelesid juba väikestviisi käsitöö ja turismiga või plaanisid sellega tulevikus tegelema hakata. Infopäeva prakti-lise töö tulemusena võivad villapäeval osalenud õpetada oma talu külalist pügama mõned peotäied villa ja seejärel isekedratud lõngast veel samal õhtul omale ka mütsi kuduma. Selline tegevus turistidega tooks täna rohkem sisse kui pööningutäis mõttetult seisvat villa. Elu esimene isekedratud lõng näeb välja kohev, tutiline ja ebaühtlane nagu lõngapoe kalleim effektlõng ning sellisest kootud müts on otsekui moeajakirjast.

Paar päeva hiljem Leisi Värksi poolt Leisi Keskkoolis meeste küba-rate tegemise õpiringis sai mõnest peotäiest Saaremaa villast hoopis uhke asi – Karja meeste kaabu e lakk. See vilditi kvaliteetsest tume-pruunist või mus-tast villast ja erines mandril levinud meeste sarnasest peakattest oma laieneva ülaosaga. Kui uurisin Lilian Västerilt, miks huvi Karja laka vastu just nüüd tekkis, rääkis Lilian, et selle järele oli praktiline vajadus.

Suvel toimuvale koolinoorte tantsupeole mineval rahvatantsurühmal puudusid peakatted. Algul plaaniti, et igale noormehele teeb kübara tema tantsupartner. Kuna kõigil tantsutüdrukutel ei juhtunud just sel päeval aega olema, oli kaabude viltimisel ka õpetajaid, õdesid ja sugulasi abiks. Viltimist juhendas Juta Räägel Karksi-Nuiast. Õhtuks sai valmis kümme uhket lakka, mis jäid lõplikku viimistlust ootama. Üks neist, Elo Liivi poolt tehtud, on Saaremaa villast. Seoses sellega on minul unistus – küll oleks tore, kui saare käsitöölised hakkaksid mõistma kohaliku tooraine tähtsust. Oleme asja üsna käest ära lasknud.


Gilleke Kopamees Leisist



Loodusetundjate õpiringi lugu


Selle õpiringi liikmeteks on täiskasvanud, kellel on sügavam huvi kohaliku taimestiku tundmaõppimiseks. Õpiringis saime selgeks, kas ja kui palju soovib keegi veel teada saada.

Väga tore oli külaskäik Saaremaale, kus Viidumäe on loomulikult kõige tõsiteadlikumalt eksponeeritud. Samavõrd suure elamuse saime Sõrve sääre otsas vana pooleldi mahajäetud, pooleldi veel kasutuseloleva n.ö sõja-väelaste maja hoovis. Sirelite maast taevani õitemäng tahtis hinge kinni pan-na. Aga oh õnnetust, mitte kellelgi polnud enam varukaadrit, et ka teistele veidi usutavamalt asjast rääkida.

Kõrgessaare piirkond on käpaliste meelis kasvukohaks. Maantee äärt palistavad käpaliste kogumid, väike õpperada ca 50 ruutmeetrit näitab korra-ga üheksat liiki, rääkimata veidi eemale jäävast toredusest.

Üks tõeliselt vajalik toiming oli herbaarlehtede valmistamise koge-mus. See on üks pikk protsess, mil korjatud haruldusest või iludusest saab lõpptoode. Pikka aega polnud sellekohaseid kaasaegsemaid juhiseidki saada, ja minu suureks rõõmuks kirjeldas 2006.a „Eesti Looduse” märtsinumber, kuidas saada üks korralik herbaarleht.

Nii me toimisimegi: ja lehti sai hulgaliselt, mõned väga õnnestunud, teised vähem. Peamine oli aga see, et otsisime taimele veel loogi juurde ja kirjutasime selle kas kohe taime kõrvale, alla või hoopis lehe tagaküljele. Innustusin isegi nii, et tahtsin seda teha ikka põnevamalt, põhjalikumalt ja selgemalt. Sellise tegevuse jätkamiseks on juba soovi avaldatud ja nüüd, kus esimene kogemus seljataga on ja palju materjale ette valmistatud, saab see kindlasti sündima. Tore oleks, kui noored oma valmidust aktiivsemalt üles näitaksid.


Lii Kohari Luidjalt Hiiumaal



Kodu-ja aiahiidlaste seltsi õpiringi lugu


Esialgselt oli planeeritud õpiringi tegevuse kaudu teha praktilisi töid Luidja seltsimaja ümbruse heakorrastamiseks. Vajadus sellisteks töödeks oli ilmne, sest 2006.a talvel teoststi seltsimaja hoonele rekonstrueerimistööd, mille käigus jäi lammutustööde lõppedes järele vaid maja kandepalkide osa. Mansardkorruse osa tõsteti kõrgemaks. Kahjuks hakkas tööde käik venima, sest esialgsed hinnangud remondi suurusele olid alahinnatud. Meie tööd praktiliselt lükkusid aina edasi, mistõttu lõpetasime novembris.

Sellepärast otsustasime tutvuda hoopis ehituskunstiga läbi aegade, et leida midagi inspireerivat: kuidas tehti varem, kuidas kujundati varem, mil-lised olid enamkasutatavad kujunduselemendid.

Järgmisel suvel tahame koos Tallinna Kadrioru pargi taastatud osa vaatama minna. Oma maja hoovi haljastamisel pidasime õigeks okaspuude, sirelite, sibullillede, enelate ja rooside kasutamist. Suvel pügasime veel säi-linud rohupindasid ja otsisime sealt erinevaid taimeliike. Maastiku planeeri-misel saime praktilise tööna tublisti mulda kärutada, kuna autojuht sai mulla mahapaneku kohast meist erinevalt aru.

Maja vastuvõtmise päevaks 21.novembriks saime töödega hakkama ja samal päeval anti majale kasutusluba.

Õpiringide Seltsile oleme toetuse eest tänulikud ja ise saime nautida ühiselt tehtud tööd ja koosolemist.


Lii Kohari Luidjalt Hiiumaal



Kannelde meisterdamine Leisis


Meie õpiringi töö käigus valmis kuus G-tuuri väikekannelt ja kolm D-tuuri väikekannelt. Üheksast viis kannelt läksid huvikooli ringide kasutusse. Lapsed olid väga uhked isa-ema valmistatud pilli üle ja hakkasid usinalt õppima kandlemängu.

Oleme pakkunud oma valla rahvale võimalust valmistada perele kuuekeelne kannel. Hea meel on nende üle, kes sellega oma lastele rõõmu teevad. Õpiringide Seltsile oleme toetuse eest tänulikud ja meelsasti jätkame koostööd.


Irja Aardam Leisist



Tallinna Võru Seltsi käsitöö õpiring „Nobedad näpud”


Õpiring käis koos Tallinna Kultuurharidusseltside Teabekeskuses Sakala tänaval iga kuu teisel ja neljandal teisipäeval. Sellel aastal oli õpi-ringi põhiteemaks heegeldamine. Heegeldasime setupitsi ainetel tarbe-esemetele (linikud, sallid...) äärepitse. Muudest tehnikatest kasutasime tuniisi, heegelfileed ja hargipitsi. Nii valmisid soojad õlasallid, pontsod, padjakatted, pluusid, murumütsid, kuusekaunistused ja meened jõuludeks.

Mais toimus traditsiooniline käsitöö näitus. Osavõtjate rohkuse tõttu kujunes meie näitus väga värvikaks ja esemeterikkaks. Sellega kevadine hooaeg lõppes ja kokku saime uuesti septembris.


Valve Pruuden, Tallinna Võru Selts



Mulgi keelen ja meelen


Õpiringi töös osales keskealisi, alla 20aastaseid ja üle 80aastaseid kodanikke. Alla kahekümnesed olid noorgiidid matkadel „Abja Paluoja – Mulgimaa pealinn”. Üle kaheksakümnesed teadsid palju kohalikke legende ja Abja-Paluoja ennesõjaaegset elu-olu. Nende mälestused said üles tähendatud.

Abja-Paluoja vanima hoone – tsaariaegse kõrts-postijaama kohta ei saanud me materjale mujalt kui Kitzbergi memuaaridest, sest ajaloo arhiivis ei ole selle hoone kohta enne 1919.a säilikuid. Ka Hindrey, kes lapsepõlve veetis Abja mõisas, on Abja mõisa legende (n „Koera matused”) kirjandus-teostes säilitanud. On hea meel, et Abja mõis sai sel aastal omaniku ja loodetavasti pääseb lagunemisest.

Penuja külas õpetas ringmänge Ilse Israel. Külavanema Reet Paju eestvedamisel toimus Penujas 23.juunil suvise pööripäeva tähistamine mulgi kommete järgi. Sellel osalenud Abja valla elanikud jäid üritusega rahule, öeldes, et nad tahtsid üht ehtsat külapidu näha ja seda nad ka said. Üritusel osales sadakond inimest, küla jaaniõhtut toetas rahaliselt Lõuna-Eesti keelte programm ja Abja Vallavalitsus.


Sirje Rist Abja-Paluojalt



Maakodu kasvatuslik mõju


Õpiringi koosolekud toimusid Abja-Vanamõisa külas Palu talus, mil-le perenaine on Aino Lond. 27.juulil algas õpiring talgutega Penuja loodus-kaitsealuse tamme juures. Eestvedajateks olid Aino Lond ja Tuuli Jõesaar.

9.augustil toimus väljasõit Hendrikhansu tallu, kus asub maakonna pikim paljand. Järgmised koosolekud olid augustis ja septembris Palu talus, kus on muuseumituba ja perenaine kuulub külaseltsi juhatusse. Seltsi üri-tused, peod koosolekud ja koolitused toimuvadki siin.

Selts on õpiringi käigus asunud koostööd tegema mahetootmisega tegeleva Pajumäe taluga, mille perenaiseks on A.Veidenberg. Koos loode-takse Abja-Vanamõisa külla rajada polüfunktsionaalne külamaja, mis suu-daks end tulevikus mahetoodete ja käsitööde müügist majandada.


Sirje Rist Abja-Paluojalt



Osalusdemokraatia Abja vallas


Õpiringi kaks esimest koosolekut toimusid Abja Vallavalitsuse nõu-pidamiste saalis. Aprillist alates osales ka „Kodukant Viljandimaa” juhatuse esimees R.Mukk, kes tutvustas „Kodukandi” suviseid üritusi ja kutsus Abja valla seltse neis osalema, liituma kodukandi liikumisega ja julgemalt pro-jekte kirjutama Kohaliku Omaalgatuse Programmile. Aruteludel käsitleti ka vallapoolset seltside finantseerimise korda ja toodi eeskuju Karksi vallast. Kuna Abja vallas on uus juhtkond, asuti probleemiga tegelema, et 2007.a eelarves seltside rahastamist korraldada.

Kuna eelarvest suunatakse rahad enamasti valla keskusesse, siis külad peavad olema ise väga aktiivsed oma elu korraldamisel.

Õpiringi kolmandal koosolekul loodi Ojapera Külaselts. Neljas koos-olek toimus vallavanema osavõtul valla suurimas – Kamara külas. Selle tule-musena on loodud ja registreeritud 22.11.2006 Kamara Külaselts.


Ahto Rist Abja-Paluojalt 



Rahvahariduse ideest Innove koolitusprojektis ÕPE


Kaasajal ei räägi me niivõrd rahvaharidusest kuivõrd vabaharidus-likust koolitusest. Võib-olla kaasaeg vajab uut terminoloogiat ja uut mõtle-mist, aga õpiring on endistest aegadest peale olnud ikkagi rahvahariduse idee kandja ja õpiringide töömeetod on selle idee parim väljendaja. Kuna meie osaleme Innove koolitusprojektis ÕPE aastatel 2005-2007, siis on meil võimalus selles kontekstis rahvahariduse ideed alal hoida ja edasi kanda.

1944.a O.Olsson „õpiringi isa” ütles oma kõnes Rootsi riigipäevale: „Vaba ja vabatahtliku rahvaharidustegevuse puhul on oluline, et rahvas omab õigust ise otsustada, mida ja kuidas õppida, millise õpetaja või õpiringi juhi käe all nad tahavad seda teha, kui nad üldse midagi vajavad.”

Rahvahariduse eesmärgiks on edendada ühiskonna ümberkujunda mist ISE selles osaledes: koolitada oma liikmeid seltsieluks, tööelu ja ühis-kondlikke ülesandeid täitma ning anda võimalus osaleda haridus-ja kultuurielus. Rahvahariduse vaba ja vabatahtlik olek tähendab sõltumatust riigist, maakonnast, omavalitsustest ja eraldatust kohustuslikust kooliharidu-sest. Vabahariduses osalejad endastmõistetavalt omavad täielikku vabadust ISE valida, vaidlused võivad tekkida vaid ainelise eelistuse üle. Kas soovitakse õppida organisatsioonilisi teadmisi, teooriaid majandusest, poliitikast või huvitutakse käsitööst ning loovast tegevusest, mis on tähtis inimese arengule, annab fantaasiat ideede jaoks.

Toon ära erinevusi kooli ja rahvahariduse eesmärgis ja pedagoogi-kas. Rahvahariduses kasutatakse järgmisi märksõnu: ideede kinnitamine, koostöö, kollektiivne tegevus, iseseisvus, ise otsustamine, eneseharimine, muutused. Kooliharidust iseloomustavad järgmised märksõnad: neutraalsus, individuaalsus, konkurents, juhtimine väljastpoolt, õpetus, kohanemine.

H.Stople 1947. a on ütelnud, et õpiringi juhtide koolituses elame nagu õpiksime, sest õpime enam läbi selle, mida me teeme, kui sellest, mida me kuuleme. Õpiringi juhis näeb ta enam arutluse juhti, mitte klassijuhata-jat. Ta laseb öelda arvamusi ja ei suru oma arvamust peale. Ta juhib arutlust kuni asjade selgumiseni, mitte teatud eesmärgini. Tema jaoks on mõtted kuningaks sõna üle, aga mitte vastupidi. Ta hoiab silma peal vestlusest välja jäänud seisukohtadel ja esitab küsimusi ise vastamata; tema töö on täis tõsidust sealjuures huumorit unustamata; lahingu võidab õpiring tema juhti-misel, mitte tema üksinda. Ta peab julgustama kõnelema ka kõige vaiksemat inimest, olema kui pärlipüüdja, sest kõige ootamatutest kohtadest võib leida kõige ilusamaid pärleid. Juta Jõgi 


Reis Kideesse


16.-20.05.2007. oli võimalus osaleda õppe-ja koostöö arenda-mise koolitusel Kitee Evangeelses Rahvaõpistus Põhja Karjalas. Reisi alustasime Tallinna reisisadamast Tallinki laevaga Helsingi suunas. Nii mõnigi meist oli kas esimest korda Soomes või siis esmakordselt nii kaugel pealinnast. Helsingis istusime bussi, et jätkata reisi Kiteesse. Kevadine Soomemaa päikese ja meie jaoks küll varakevadise looduse-ga oli päris harjumuspäraselt kodune, ehk ainult punased majad ja valged kased, rootsikeelsed viidad ning graniit andsid aimu hoopis teisest riigist. Vägisi kippusime võrdlema kahte maad teine teisel pool Soome lahte ja otsima sarnasusi ja erinevusi kahe maa külade vahe.

Kiteesse jõudsime enne keskööd. Meid võtsid vastu Rahva-õpistu juhataja Ulla Kakkonen ja tema asetäitja Eeva Turtiainen, kes olid möödunud sügisel Tallinnas olles kohtunud EVHLi peasekretäri Maire Salundi ja Juta Jõgiga.. Maire oli eelmisel suvel põhjamaade kolleegidega koos osalenud õppekäigul Karjalasse ja peatunud Kitee Rahvaõpistus. Seal leidnud ühise keele Ulla ja Evaga, kellega koos sündiski idee maadevaheliseks koostööks. Järgmiseks sammuks oli Eva ja Ulla käik Tallinna, kus pandi alus Eesti vabahariduskoolide ja õpiringide juhtide õppekäigule Kitee Evangeelsesse Rahvaõpistusse 16.-20.mai 2007, et ühiselt läbi arutada ja kompida võimalusi mitme-poolseks ühisprojektiks Soome, Sambia, Venemaa ja Eesti vahel. Ki-tees kohtasime ka pastorit Sambiast.

Nad olid ette valmistanud meeleoluka programmi, mis järg-misel hommikul sai alguse Koli Rahvuspargist. Eesmärgiks oli tut-vustada Põhja-Karjala loodust, millest sünnib soome hinge sügavus – need on loodus ja metsainimesed. Rahvuspark asub Pielineni järve läänekaldal. Koli mäed on jäänused mäestikust, mis laius neil aladel 2 miljardit aastat tagasi, kui mandrid moodustusid. Ukko-Koli on kõr-geim mägi ahelikus ja kogu Lõuna-Soome kõrgeim tipp, 347 m mere-pinnast ja 253 m Pielineni järve pinnast. Mäetipult avaneb suure-pärane vaade ümbritsevale maastikule, mille pindala on 26 ruutkilo-meetrit . Tähistatud radu on 70 km ulatuses ja asukoht Joensuust 75 km kaugusel, Helsingist aga 495 km. Mäkke võis tõusta rippraudteega, millest me algul loobusime aga tagasiteel ei jätnud kasutamata. Vihmast ilma trotsides tõusime ka meie kolmele suurele kaljule: Ukko-Koli, Akka-Koli ja Paha-Kolile. Viimane neist oli ka vana ohvripaik, millelt visati alla surmamõistetuid.

Muuseumides saime kuulata, vaadata ja tutvuda kohaliku ajaloo ja väljapandud käsitöödega. Seekord ööbisime Koli lähedal kõrgel mäe otsas palkmajas, sest ööbimine looduses on jõu hankimise allikas. Järgmisel hommikul sõitsime Joensuusse, mis asustati 1848.a ja seal elab 58 000 inimest. Joensuu on ülikoolilinn ja on osa Ida-Soome ja Karjala kultuurist.. Üle 6 000 üliõpilase õpib Joensuu Ülikoolis ning 3 500 õpilast Põhja-Karjala Polütehnikumis. Joensuus asub Euroopa Metsainstituut. Külastasime ülikooli, ajaloo muuseumi, kohalikku turgu ja rahvaõpistute käsitöö näitust.

Algas tagasitee Kiteesse, sest meid ootas ees planeeritud pesa-pallimängu võistlus. See on Soomes rahvuslik spordiala, osakene Kidee inimeste elust. Kuulates eelnevat selgitust pesapalli ja Kitee meeskonna kohta, tundus see raske ja suisa arusaamatu. Tribüünil vaadates ja kaasa elades sai mäng järsku selgeks, põnevaks ja üllatusrikkaks. Seda ei juhtunud aga kõigiga. Nii mõnelgi oli sellest mängust raske aru saada ja eelistas sellele jalutuskäiku õhtuses Kitees. Pesapalli võistluste ajal olid jalgrattad vabalt pargitud metsa alla. Ja neid ei olnud mõned, vaid saja ringi! Seekord õhtu lõppes tõsise Soome sauna ja ujumisega.

Järgmine päev oli töörohke ja huvitav. Hommikul andis Ulla Kakkonen läbilõikelise pildi sellest, mis olukorras korraldatakse koo-litust Kidee Evangeelses Rahvaõpistus ja kellele mida pakutakse. Ta rõhutas, et kõige aluseks on kristlus, kuna elame vabade inimestena vabal maal ja meie kultuur tugineb kristlikule kultuurile. Püüdsime koondada mõtteid sellele, milline koostöö oleks võimalik ja millist vajaksime. Projekti kuldmunaks osutus oma kogemuste läbi üksteise mõtetest ja kultuurist osasaamine. Püüdsime mõelda projekti edas-pidisele mõjule osalejatele üldiselt, isiklikult endale oma soove ja unistusi arvesse võttes ning kohtumiste ja suhtlemiste võimalustest. Rõhutati projekti läbitöötamise üksikasjalikkuse vajadust, kuna otsesed vastused puuduvad. Kõik pooled peavad olema täiesti teadlikud sellest, mida hakatakse tegema. Läbirääkimiste käigus osutusid soovid usku-matult erinevateks. Töö Sambiaga oli kestnud juba kaks aastat, millise perioodi jooksul on olnud võimalus üksteist tundma õppida.

Siis algas töö gruppides ja gruppidega. Pidime algul tutvusta-ma, kus Eestis elame ja millise õpiringi või vabaharidusliku koolitus-keskusega on tegemist. Semud tutvustasid ennast oma õpiringi löök-lauluga, et kääri käised ülesse ja õpiring loo külasse…Semud olid reisil viiekesi ( Juta, Liia, Õnne, Herbert ja Terje).

Tööpäeva lõpetasime päris Vene piiril väikeses kohakeses Riihivalkeal Riihijärve ääres, kus rahvas kogunes kohalikus turismi-talus suve vastu võtma. Seal oli mõnus laululava, kus karaoketada; tantsuplats, istumiskohad ja muidugi saun – selle reisi parim! Küla-listemajas pakuti kohvi, karjala pirukaid ja kooke. Pererahvas tegeles turistidega ja nende majutamisega. Hiljuti oli valminud oma soola-kambergi. Külalistetoad olid sisustatud võimalikult koduselt ja huba-selt. Oli erinevaid maitseid ja stiile, nii et igaüks võis midagi endale sobivat leida. Kaunis puutumatu loodus, suhteliselt hõreda asustatuse-ga andsid jõudu ja kindlust, et ka meil kodus ei jää külad tühjaks.

Õhtu lõpetasime jällegi Kitees pidulike sõnavõttudega. Eriti jäi meelde Sambia pastori sõnavõtust mõte, et peamine alus meie koos-tööle ja kohtumistele pannakse ikkagi üksnes armastuse läbi. Kui meie keskel on armastus üksteise vastu, siis me suudame kõik, aga kui on ainult naeratus, siis sellest jääb väheks. Lahku läksime lubadusega koh-tuda juba Semude suvepäevadel juuli algul Ramma küla Sikka talus Järvamaal, kuhu ootame nii omi kui külalisi Soomest ja Sambiast.

Oli ikka tore reis ja vahvad reisikaaslased!

Kui oled huvitatud sellest reisist piltides, siis vaata http://www.album.ee/. Vaatamiseks sisesta pärast sisse logimist kasutajanimi paimre ja parooliks onneke. Ja eelmise suvelaagri pilte näed aadressil http://www.fotod.ee/, kasutajanimi paimre ja parool ikka sama onneke. Mõnusat vaatamist!

Semud Herbert, Liia, Terje, Õnne ja Juta