Eesti Õpiringide Seltsi „Semud“ traktaatleht

MEIE SEMUD

Meie ei õpi, kuni elame, vaid elame kuni õpime“ T.Tüür

2007/29


Veelkord klaasist


Mind on pikemat aega huvitanud kolm materjali: nahk, savi ja klaas. Need on materjalid, mis on maalähedased, suhteliselt kättesaadavad nii õpeta-jale kui õpilasele. Kool nõuab alati õpetajalt midagi uut ja õpetaja peab olema fanaatik, et püsida vormis. Paljudele õpilastele jääb fanaatilisus märkamatuks, aga on väga hea, kui mõnigi õpilane tajub, et õpetaja tegeleb lisaks õpikute-teadmiste edastamisega veel millegagi, mis köidab. Üldsuski peab sellistest õpetajatest enam lugu: oodatakse, et kehalise kasvatuse õpetaja tegeleks mõne spordialaga, eesti keele õpetaja oskaks laulusalmigi kokku panna ning miks ei võiks siis tööõpetuse õpetaja tegeleda naha, savi ja klaasiga.

Nahaga tegelesin 80ndate aastate keskel. Kõik sai alguse kättesaada-vast toormest (nahajääkidest), mida on võimalik hankida erinevatest nahatöötle-mise ettevõtetest, mida meie vabariigis jagus küll Tallinna, Tartusse, Võrru. Nahajäätmed olid üliodavad ja neid oli saadaval suures valikus. Tõsiseks prob-leemiks kujunesid nahatöötlemise tööriistad. Poest polnud võimalik tööriistu muretseda, sest neid seal lihtsalt ei olnud. Omavalmistatud tööriistadega (augu-rauad, särfimisnoad, voolimispulgad, templid jne) sai valmistada õpilastega igapäevaseid tarbeesemeid. Need kulusid õpilastele igapäevaelus ära ja pakku-sid meeldivat silmarõõmu – ikkagi ise tehtud. Nende tööde hulka kuulusid kammi-ja peeglitaskud, järjehoidjad, ehted, karbid-toosid.

Savi vahetas naha välja. Savi voolimine on, levinud paljudes koolides, kuid savi kedral töötlemine ja savi valamine märgatavalt vähem. Lõuna-Eesti on savirikas nurk, iga suurema ehituse puhul rajas mõisnik endale savilöövi, (savikoja). Hea oli kasutada erinevaid savisid, need olid oma toonilt nüansi-rikkad (Joosu savi, Piusa savi, Vungi savi, Petseri savi). Miks ei võiks siis ühel koolil olla oma savikoda?

Hakkasin tegelema savivalamisega. See andis tegemistele tööstusliku meki. Savi valamine eeldab, et kõigepealt valmistatakse kipsist vormid ja kip-sist vormi abil on võimalik valada lõputu hulk esemeid. Töötasin välja kolm erinevat vormitüüpi: ühest osast vormid, lahtivõetavad vormid (keerukama kuju puhul) ja valamisavata kinnised vormid. See vorm ja toodang on nii mõnelegi professionaalile huvi pakkunud ja innustust andnud uute kavalamate vormide valmistamisel. Keraamikale annab näo vorm ja värv ning paratamatult käib saviga kaasas emailimine, ankroobimine. Vanad Tartu keraamikatehase madal-kuumuse emailid sobivad praegugi veel tööde ilmestamiseks ja huvitavama pildi saamiseks. Erinevate aastate jooksul on valatud küll vormidesse loomi, linde, kellukesi, geomeetrilisi kujundeid...

Klaas vahetas savi välja.Kaks esimest klaasist eset olid minu töökoja riiulil – ümmargune võrgupoi ja AleCog'i õllepudel esimesest Eesti vabariigist. Klaas on materjal, mille juurde nii lihtsalt ei pääse ja nõuab märgatavalt suure-mat materiaalset baasi, spetsiifilisi tööriistu ja mitu korda rohkem raha kui naha ja savi töötlemine. Esimesed vitraažid valmisid koos õpilastega 80ndate aastate lõpus ja need olid kõik libavitraažid. Klaasitükkide ühendamine toimus erineva-te liimisegude abil. Töö ei pakkunud küll erilist värvirõõmu, kuid tegu oli ikka-gi vitraažiga. Esimene liimisegu koosnes Epo liimist ja nõest. Epo liim andis seose, nõgi aga värvi ja värviliste klaasikildude vahe oli ühtlane, matjas, must. 1996.aastal järjekordsel Soome reisil külastasin ka ühte klaasitöökoda ja lühi-kest kursust ning sama aasta kevadtalvel saabuski Soomemaalt Võrru kaks daami, kes viisid läbi Võrus käsitöörahvale vitraažikursuse: „Kuidas valmistada tiffanitehnikas vitraaži.“ Nende klaasitöökodade seadmete, materjalide ja töö-riistade rikkus ahvatles mind sellega tegelema.

Kui korra oled tegelenud tiffaniga, siis võid libavitraažid unustada ja nende juurde vaevalt et kunagi tagasi pöördud. Tiffanitehnika vitraaži valmista-misel on õpilassõbralik tehnika ja sellega saavad hakkama nii poisid kui tüdru-kud. Kogemus on näidanud, et klaasi lõikamine, servade töötlemine, teipimine, tinaga jootmine pole mitte ainult poistele jõukohane, vaid tüdrukute osavõtt klaasiringi tegevusest on üllatavalt suur. Õpilaste ja kursuslaste esimesed tööd on väikesemõõdulised. Nendeks on ehted, ripatsid ja harjutustööd. Kogemused omandatakse üpris kiiresti ning siis võib mahukamate tööde juurde asuda.

Praegu tegeleb klaasiga pidevalt üks õpilasring ja üks kohalik täiskas-vanute õpiring. Lisaks sellele on klaasitööd uurimas, vaatamas ja tegemas käi-nud Võrumaa kunsti-ja käsitöö õpetajad, Lasva Käsitöö Selts. Paljudel kordadel olen oma vitraažitöökoja pakkinud ning sõitnud õppepäeva, koolitust või liht-salt vitraaži tegema ümbruskonna käsitööpäevadele, õpilaste suvelaagritesse jne. Klaas nõuab palju raha ja sellepärast on mitmesugused projektid aidanud. Õpetaja pole kunagi täiuslik ja praegu tegelen tinaraamis vitraaži tegemise uurimisega. Selleks on uus projekt juba peaaegu valmis ja osaliselt tööriistadki muretsetud. See on märgatavalt tõsisem vitraaži valmistamine kui tiffani-tehnikas ja pakub uusi väljakutseid. Tinaraamis vitraaž on märgatavalt vanem, valmistamise tööriistad spetsiifilisemad ja vitraaži valmistaminegi keerukam. Kahe aasta jooksul on pakutud erineval moel teavet vitražist, selle valmista-misest erinevatele huvigruppidele 21 korda.

Viimasel ajal olen läinud lihtsama vastupanu teed. Milleks klaasi osta, kui vanad värvilisest klaasist pudelid võib vormida oskuslikul töötlemisel tahvelklaasiks. Pudelitest valmistatud klaas on piisavalt värvirikas ja see või-maldab saada sulatamisel väga palju erinevaid toone. Kõik pudelid ei lähe sulatusahju, osa rändab ka Vastseliina Koduloomuuseumi pudelikollektsiooni. Olen kogunud erineva vormi, kuju ja värviga pudeleid paarkümmend aastat ja neid on kogunenud 450 tükki.

Õpetajat hinnatakse õpilaste tulemuste kaudu ja sellepärast peabki õpi-laste töid aeg-ajalt näitama. Kunstiõpetus, käsitöö, töö-ja tehnoloogiaõpetus ei tunne kunagi puudust töödest, sest alati on midagi näidata.

Olen Vastseliina 25 tööaasta jooksul korraldanud erinevates paikades üle kuuekümne õpilastööde näituse. Õpilastöid on eksponeeritud Indias, Poolas, Saksamaal, Rootsis, Soomes, Venemaal ja loomulikult Eestimaal. Koolis on alates 1984.aastast avatud poiste tööõpetuse tundides valminud töödest püsieks-positsioon. Jagub uudistajaid-vaatajaid, urgitsejaid-kadestajaid ja ka kiitjaid...


Geenart Nagel Vastseliinast



Tarbekunsti õpiring Kosel


Tarbekunsti õpiring oli suunatud Kose valla kunstihuvilisele täiskas-vanule, kes soovib õppida erinevaid tarbekunsti tehnikaid ja ka neid edasi arendada.

Varasematel aastatel oleme korraldanud lühiajalisi kompaktseid tarbe-kunsti kursuseid, aga 2006.a alustas tegevust püsiring, kus tund toimus kord nädalas, kestvusega 3-6 tundi. Ühtlasi oleme kahel aastal osalenud TÕNil (Täiskasvanud Õppija Nädalal). 2005.a tegime Tiffani vitraaži ja 2006.a nuno-vilti. Läinud aastal saime maakonnas TÕNi kõige koolitussõbralikuma organi-satsiooni tiitli.

Tarbekunsti õpiringis arendasime edasi varasematel aastatel lühiajaliste kursuste käigus õpitud tehnikaid: klaas-ja Tiffani vitraaži ning keraamikat. Rin-gis võisid osaleda ka päris algajad, kuigi meie pika tegutsemisaja (5 aastat) vältel on kõik huvilised tee kunstikeskusse jauba leidnud. Nii oli ka sel kursusel vaid üks uus liituja.


Tiia Rodi Koselt



Maalikunsti õpiring Kosel


Maalikunsti õpiring on Kosel töötanud 2001.aasta sügisest, mis toimub kord nädalas, kestvusega kolm tundi, septembrist maikuuni. Lisaks korral-datakse igal suvel maalilaager, viimasel kolmel aastal on see toimunud Prangli saarel. Möödunud suvel olime ühises laagris Pärnu maaliklubiga.

Septembrist maini eksponeeritakse tehtud töödest 2-3 näitust, lisaks suvise maalilaagri näitus. Tallinna Pedagoogilises Seminaris (Räägu tn 40) on üleval näitus lillemaalidest ja portreede näitus Kose Raamatukogus.

Maalikunsti ring on inimestele huvipakkuv ja jätkusuutlik. Möödunud aasta tõi ringi mitmeid uusi inimesi. Põhiteemadeks oli sel aastal portree ja maastik, erinevates tehnikates, nii fotolt kui ka natuuris kujutades.


Margit Mikk Koselt



Ema ja lapse loovuse arendamise õpiring Kosel


Õpiringi tegevus oli suunatud eelkooliealistele lastele ja nende vane-matele. Tunni jooksul tegeleti kolmes etapis:

maalimine, joonistamne või meisterdamine

mängimine (liikumismängud),

tööde lõpetamine ja viimistlemine.

Selliselt läbi viidud tunnis saab laps vahepeal tööst puhata, liikuda ja joosta, kuna eelkooliealine laps ei suuda kahte tundi ühe ja sama asjaga tege-leda. Kui tunni põhitöö valmib juba esimeses pooles, siis teises pooles arend-takse sama teemat edasi lihtsamas tehnikas (quašš, värviline pliiats, plastiliin). Tunni lõppedes saavad osalejad valmistöö koju kaasa.

Selline õpiring töötab Kosel juba kolmandat aastat ja jätkub seni, kuni jätkub lastel ja nende vanematel huvi õppimise vastu.


Jaana Särg-Räni Koselt



Koeru uudiseid


100 aastat Koeru Haridusseltsi


06.märtsil tähistas Koeru kultuuriavalikkus suurt juubelit – möödus sada aastat esimese Koeru Haridusseltsi sünnist. Ümbruskonna ärksamad harit-lased ja talupojad panid 1907.a aluse Eesti rahvaharidusseltsi Koeru osakon-nale.

1920.aastal taasasutati iseseisev Koeru Hariduse Selts, mille juhatuse esimees ja hiljem aseesimees oli Johannes Niigov, eestistatuna Juhan Õnnepalu, tuntud kirjaniku Tõnu Õnnepalu vanaisa.

Juubelikonverentsi põhiettekande „100 aastat haridus-ja kultuuriseltse Koerus“ tegi õpetaja Herbert Last. Kirjanik Tõnu Õnnepalu rääkis oma vanaisa kultuurialasest tegevusest. Ülevaatliku pildi Eesti Vabahariduse süsteemist said konverentsist osavõtjad Eesti Vabaharidusliidu esimehe Ivo Eesma ettekandest.

1994.aastal taasloodud Koeru Haridus-ja Kultuuriseltsi asutajast Liidia Laidinenist (1947-2000) rääkis Mait Raudsepp. Rootsi Bollnäsi ABFi koolitus-keskuse juht Roland Lucceesi meenutas Koeru ja Bollnäsi kultuurisidemeid 1990ndail aastail. Koeru HKSi praegune juht Ülle Jääger tõi esile fakte ning saavutusi, mida haridusseltsi õpiringides on tehtud. Eriti tõstis ta esile folkloori-uurimisringi (õpetaja Juta Rundu juhtimisel) ja folkloorirühma tööd (õpetaja Anne Pindre juhatamisel) ning kihelkonna kultuuriloo ringi (õpetaja Herbert Lasti juhendamisel) tänuväärset tegevust kodukoha kultuuri edendamisel.


Malle Last Koerust



See imeline päev...“


08.märtsi pärastlõuna Järva-Jaani Gümnaasiumi õpetajatetoas oli pidu-lik: lilled, põlevad küünlad, kaunis tort ja kandlemuusika. Sisenesid meesõpeta-jad koos gümnaasiuminoorte ja muusiku Thea Kristaliga, et esitada luulekava „Armastuse valgus“ naisõpetajaile naistepäeva tervitusena.

Noormees Rait loeb Reiner Kunze luuleread:

Armastus on metsik roos meis.

Ta ajab oma juured silmadesse

kallima igas pilgus.

Ta ajab oma juured põskedesse

kallima puudutuses

ja ta ajab juured kätte,

mis puudutab kallima kätt.

Jätkab õpetaja Herbert Last oma luuletusega „Eesti naisele“ ja annab tulbiõied kooli naisjuhtidele. Thea Kristal laulab oma laulu „Armasta“ kitarri saatel. Torti süües vaadati ka päevateemalist luuleraamatute väljapanekut.

Südamliku luulekava autoriks ja selle läbiviijaks oli kooli raamatu-koguhoidja ja Koeru luulesõprade õpiringi juht Malle Last.


Semu Koerust



Jüripäev Lahu Algkoolis


Jüripäevaeelsel koolipäeval pärast õppetunde kogunevad väikese maa-kooli õpilased, õpetajad ja mõned külalised koolimaja õuele. Noor külavanemgi on koolipere tegemistega hästi kursis ning alati abivalmina kohal.

Koolijuhataja Külli Pällo juhib oma kasvandikud varjulisemasse kohta pikale pingile istuma, teatab lühidalt, millest juttu tuleb, ning annab sõna laulu-õpetaja Anne Pindrele.

Et õpilastes huvi äratada ja neid kaasa mõtlema suunata, arendab õpetaja vestlust. Ta esitab küsimusi, kuulab laste arvamusi ja räägib neile jüri-päeva tähtsusest meie rahvapärimuses. Lapsed saavad teada, millest jüripäev oma nime on saanud ja millised rahvakombed selle tähtpäevaga seostuvad.

„Jüripäeval pidi peremees kõigi oma põldude ja nurmede ümber tiiru ära käima, siis annavad need suvel head saaki,“ ütleb õpetaja. „Milliseid töid tuli talumehel suvel teha?“

Seda näidatakse kohe ette: kõik kohalolijad kutsutakse „Talurahva-mängu“.

„Kõikide nende tööde tegemiseks palgati jüripäeval tallu abilised, kes jäid sinna kuni põllutööd said tehtud – mihklipäevani,“ teab õpetaja. Vestluse käigus meenutatakse, millal on mihklipäev; selgitatakse, kes on suilised. Anne Pindre toob näiteid, kuidas nutikamad perenaised naljavormis oma uute abiliste virkust ja töökust kontrollisid.

Vestlusele järgneb tegevus, sulaste (poiste) ja tüdrukute jõukatsumised (pesulõks, rõivamäng, kepi püüdmine).

Poisid saavad teada, mida ja kui palju sulased vanasti palgaks said.

„Kuigi eesti rahvakalendris on ka karjalaske päev (1.aprill), kujunes siiski jüripäev tegelikult selleks päevaks, mil kari esimest korda karjamaale aeti,“ räägib õpetaja.

Lauldakse eesti rahvaviisi „Karjapoiss“.

Milliseid loomi karjamaale aeti? Mis oli karjapoisi või-tüdruku tööks?

Miks loomadele kellad kaela pandi? Nendele küsimustele vastavad väikesed maalapsed kiiresti ja täpselt.

Kui aga õpetaja ütleb, et jüripäeval veel ei tohtinud loomadele kelli kaela panna, peab ta ise põhjust selgitama. Lapsed kuulavad huviga juttu Püha Jüri kutsikatest ehk huntidest. Koos õpetajaga loetakse hundisõnu:

Püha Jüri, Püha Jüri,

pea omad koerad kinni,

seu neile valjad pähe,

raiu neile rauad suhu.

Järgneb „Karjane“ - ringmäng laulu ja tantsuga.

Anne Pindre räägib veel töödest, mida soovitati jüripäeval teha, ja uskumustest. Jüripäeval leitud hobuseraud pidi õnne majja tooma, kui astumise pool ees on, aga ka õnne majast viima, kui raud on tagurpidi. Tänapäeval oleks küll hobuseraud üldse üks suur imeline leid!

Lapsed saavad teada, millised tööd jüripäeval keelatud olid. Majast ei tohtinud midagi välja anda, laenata; ei tohtinud ühtegi puud maha raiuda.

Suitsul ja tulel arvati olevat suur maagiline jõud vilja-ja karjakasvule. Seepärast tehti jürituld. Selle juures lauldi ja tantsiti. Noored suilised said seal omavahel tuttavaks.

Meenutatakse ka jüriöö ülestõusu millest koolitunnis juba juttu on ol-nud. Nii jõutakse jüriöö jooksuni.

Järgneb selle päeva kõige põnevam osa: jooks tõrvikutega. Külavanem Timo Vunder ja külaseltsi esimees Antti Pällo on tõrvikud valmistanud ja kohale toonud. Moodustatakse kaks võistkonda, kapteniteks Timo ja Antti.

Vanal teelõigul on valmis mõõdetud sada meetrit jooksumaad. Võistkondade moodustamisel jälgivad kaptenid tasavägisust nii kehakaalus kui vanuses. Kõik on äärmiselt põnevil. Kes jooksu on lõpetanud, jääb raja kõrvale omasid ergutama, isegi kõrval jooksma ja julgustama. „Juurde! Juurde!“ hõikeid on kaugele kuulda. Lõpptulemus on üsna tasavägine. Lõbusas meeleolus ja õhetavail põsil minnakse sööma. Nad on väikesed ja neid on vähe, aga nad on tublid ja tänagi said teadmisi juurde.


Juta Rundu Koerust



Alu Raamatukogu – 80


Ei ole vanus meie elus määrav,

sest majas alati on kuulda kilkeid

On ruumis elu nõnda särav,

ja meie oma eas ei karda pilkeid.


See vanadaam on õige veidrat sorti,

ta pool ei iial hakka igav,

tal meeldib edvistada, teha sporti,

ei ole takistuseks kõrge iga.


Tal sõpru palju on, neid noori, vanu

ja leiavad nad kõik ta juurest lohutust.

Tal lai on silmaring, ei halvakspanu

ning abiandmine on lausa kohustus.


Näe,tuleb inimene, kes alles väike,

tal rõõmu teevad pildid kirevad,

või külastaja, kel elus olnud käike,

kel meenutustelood on hinge minevad.


On vanadaami juures soe ja õdus,

ta juurde tullakse, kui igav hakkab kodus.

Ja alati tal leidub hüva lugemist,

ja kui vaja hinge tuge vist.

Nüüd elagu see vanadaam, täis elujõudu,

ja soovigem tal vaprat vaikset sõudu,

et ei oleks lugejaid ta juures vähe,

ei vanadaam siis pensile meil lähe.


Lea Kleinberg Alust



Sõbrapäevaks


Sõbrad teevad koos kõik trikid,

välja mõtlevad kõik nipid.

Sõber sõpra eal ei reeda,

halba suppi tal ei keeda.


Sõber jagab pooleks kommid,

sõber sõpra eal ei pommi.

Sõber sõpra aina aitab,

sõpra ta ei iial laida.


Sõber sõbra jaoks teeb teene,

kingib talle kalli meene.

Sõber sõpra aina hindab,

külmal ajal laenab kindad.


Lea Kleinberg Alust



Kas oskad

vahel unistada

ISEENNAST

just sinna

kus kaob Ajakella taju?


Kas oskad

vahel mõelda

ISEENNAST

just sinna

sinipilve ... vikerkaare .. peale

kus hing on pyhendunud

ainult heale?


Kui oskad

kas julged

minna

&

ISEENNAST

sinna ...

kas riskides

või

pyhendunult kinkides ...

või ...


Siiri Ušakov, Kallastelt J.Smuulile mõeldes



Tagasiside kursuselt


Mida uskuda, mida loota?

Demokraatiat? Diktatuuri?

Rahvast kas juurde toota

ehk kaitsta isamaad käsi kabuuril?


Seniks kui mõte veel selgub,

loovalt lähenen teistele ...

Rahvakunsti värvide helgus

aegade tolmus polegi teisenend!

Koome märkide keeles endi sülle

head õnne ja igavest elu!

Kokku tuleme ikka ja jälle,

ega asjata pole me SEMUD!


Marju Hadje, Vändrast



Ka arhiivis vanu dokumente lehitsedes võib saada hea tuju


Asjad lähevad karmiks“


  • Algab kahe lehma pidajate likvideerimine ja otsuse peab täide viima kol-hoosi esimees – selline on juhatuse otsus 1957.aastal. VAENE ESIMEES!

  • Juba 1950. juulis on avastatud kolhoosnike juures varjatud loomi alljärg-nevalt: 2 hobust, 6 lehma, 10 lammast ja 13 siga.

Huvitav, kui kahe lehma pidajad lähevad esimehe käe läbi likvideerimi- sele, mis siis saab veel nendest, kes salaja hobust peavad!?

Tundub, et esimees ei ole olnud oma ülesannete kõrgusel, sest 3.augus-til 1961 on endiselt paljudel veel 2 lehma. Nüüd kohustatakse juba vet. velskrit ja revisjonikomisjoni esimeest omakorda kindlaks tegema isikuid, kellel on kaks lehma, et need kohe likvideerida! Jällegi jääb arusaamatuks, keda peab likvideerima, kas lehmi või lehmapidajaid! Et küsimus päevakorrast maha võtta, oleks kindlam küll lehmapidajad likvideerida!


1959.aastal oli mõnes kolhoosis veel igas peres ilmselt püss, sest 2.augustil on juhatus võtnud vastu järgmise otsuse:

„Seoses sellega, et röövlinnud on hävitanud palju kanu, otsustab juha-tus olukorda parandada ja tarvitusele võtta järgmise abinõu – inimene, kes laseb maha ühe röövlinnu kanala territooriumil, saab 5 normipäeva!“


Kontorirottide kaitseks!

(kontoris töötavad kaks vallaist noorikut)


  • 5.aprillil 1957.a otsustati kolhoosi juhatuse koosolekul:

Kontori ametlikuks tööajaks määrata kella 9-18ni.

Rakendada kaks normipäevalist mahaarvestust töötajate segamise ning joobnud olekus kontoris viibimise eest tööajal.

  • Taas on päevakorras kontoris töötavate naiste töötingimuste parandamine ja juhatus võtab vastu järgmise otsuse:

Kontoritöötajate edukaks töötamiseks parandada distsipliini. Ilma loata keelata igasugused ajaveetmised kontoriruumis, mis segavad kontoritöötajate tööd. Eriti ilmneb seda traktoristide käitumises, ühtlasi teha neile teatavaks käesolev otsus 23.septembril 1957.a.

Otsuse mittetäitmise korral võetakse nad kolhoosi juhatuse poolt vastutusele!


Aino Lehtmets Ääsmäelt

õpiringide käsitlusi


Kuna juba kogenud õpiringijuhtide kõrval on õpiringide juhte, kellel pole olnud võimalust algteadmisi tutvustavat kursust läbida, siis on paras aeg rääkida ja ka täpsustada õpiringide erinevaid käsitlusi, et igaüks ise saaks otsustada, millise õpiringiga on tegemist, mida tema juhib ja korraldab. Aeg-akjalt puutume kokku küsimusega, miks minu ring ei ole õpiring, ehkki minu arvates just selline ongi õpiring!

Põhitõed on, et õpiringis võib käsitleda mistahes teemat, õppetöö põhi-neb vabatahtlikkuse alusel ja vabalt valitud õpiteemade valikul. Õppimine peab lähtuma õppijast endast, kes otsib oma probleemidele selgust ja järjepidavust - tulemuseks on ühine tegevus, mille aluseks on teadmised ja terve mõistus. Niisiis ise käed külge!

Õpiringe käsitledes jaotame nad alljärgnevalt:

  1. teemaring (kasutatakse töövahendina raamatut) näiteks: rahva traditsioonid, kodukultuur, ühe autori loomingu arutelu, ...

  2. kursusering (kasutatakse töövahendina käsiraamatuid) näiteks: käsitöö, keel, seadus, pere ökonoomika, uudiskirjandus ...

  3. väitlusring (kasutatakse ajalehti, ajakirju) näiteks: naine ja poliitika, tööpuudus, täiskasvanu haridus, maksud, sotsiaalhooldus, ...

  4. uurimisring (kasutatakse mitmesuguseid kirjalikke materjale) näiteks: kodukoha ajalugu, kuidas olla edukas, ...


Teemaringi puhul on arutluse all vaid ringi liikmete poolt valitud teema; eesmärgiks on:

  • suurendada arusaamist käsitletavast teemast

  • näidata uusi lähenemisviise

  • tunda rahuldust õppetööst endast

  • innustada soovi uute teadmiste järele

  • tahe osaleda ühiskondlikus tegevuses

  • saada vabaks hirmudest oma isikliku arvamuse esitamisel.

Teemaring arendab ja täiustab järgmisi oskusi:

  • kirjutamine ja sõnastamine

  • vestlemisoskus kaaslaste ja sõpradega

  • kokkuvõtvate ülevaadete tegemine (protokolli koostamine eelmise kohtu-mise tööst)

  • tegutsema juhina (kui töö jaotatakse võrdselt õpiringi liikmete vahel)


Kursusering võib olla ühekordne või seeria kahest või enamast õpiringist. Tee-mad on seotud nii eelnenud kui järgnevate tööde temaatikaga. Planeeritakse väga täpselt ja sobib neile, kes juba teavad, mid nad vajavad. Sel juhul võib plaan olla varem valmis.

Töö jaotumine:

  • individuaalne ettevalmistus kohtumiste vaheaegadel (töö õpikuga, lisainfo ajalehtedest, vestlused...)

  • Töö ja vestlus kokkusaamisel, jagatakse teadmisi ja kinniatakse õpitud os-kusi, tehakse kirjalik kokkuvõte või ettekanne, põhiotsused protokolli-takse, sest protokoll on vajalik neile, kes puudusid; protkolli läbivaatamine kinnistab õpitut, tuletab meelde oskusi ja mida otsustati ellu viia; prot-kollide kogu on dokument tuleviku jaoks - „Seda me oleme teinud“.

Õppetöö edukuse hindamine:

  • kas ring töötab vastavalt plaanile

  • kas püstitatud ülesanded ikka veel kehtivad

Vastavalt sellele tuleb tööplaan uuesti läbi vaadata. Mõnikord tuleb ringi juurde kutsuda asjatundjaid, külalislektoreid, aga välistada tuleks õpetaja-õpilase suhet


Väitlusring on suunatud disskussioonidele, kus õpitakse ettepanekute ja arva-muste esitamist ning väidetele hinnangute andmist.

Töö vormid:

  • suulised ettekanded, parlamentaalne regevus, kriitika

  • väitluskunsti õpetamine ringi liikmetele

  • kirjaliku materjali kogumine: jaotatakse kas temaatiliselt või kronoloo-giliselt ja kasutatakse vastavalt väitluse teemale

  • grupp jaotub toetajateks ja vastasteks: grupi seisukohti esitab grupi esin-daja. Suured grupid jaotatakse fiktiivseteks parlamendi komiteedeks. Kõik ringi liikmed saavad olla nii ringijuhi kui sekretäri rollis.


Uurimisring alustab olemasoleva probleemiga, mis ol liikmete hulgas päeva-korda tõusnud. Mõnikord annab vastuse raamat, teinekord tuleb vastus ise leida. Tegevust iseloomustab grupitöö.

Tegevuse jaotumine:

  • uurimisfaas: tehakse kindlaks probleemi valdkond ja ringiliikmete võimed

  • probleemi täpsustamine: probleemide jaotumine allprobleemideks, järk-järguline käsitlemine, info hankimine probleemi kohta

  • uurimistöö planeerimine, kuidas leida vajalikke fakte: intervjuud, õppekäi-gud, raamatukogu; uurimistöö avalikustamine: kohalik leht jms; ülesannete jaotamine, mis tagab töö tulemusrikkuse

  • info kogumine ja tervikuks kokku panemine: eeldab ettevõtlikkust ja ava-tust, üksikasjalik teave on väga tähtis, kursisolek teiste liikmete tööga, faktide analüüs ja materjali kokkupanek, lõppettekandele mõtlemine

  • info kontrollimine: sisukord, kirjanduse loetelu

  • viimane lihv tööle: avalik ettekanne

  • hinnang õpingutele: edukus, raskused, kogemused, mida arvestada tulevi-kus

  • mis saab edasi?


Õpiprotsessi eesmärgiks on õppida rohkem teadvustatult õpiringis, kusjuures üksikisiku teadmised liituvad ja kombineeruvad ühiseks teadmiseks, mis pole lihtsalt fakt, vaid võime seda kasutada maailma mõistmiseks ja muutumiseks. See on vahend võitluseks eksistentsi eest.

Õpingute tulemuslikkus sõltub mitmesugustest asjaoludest: huvide ja kogemus-te selgitamisest, planeerimisest, info kogumisest, info töötlemisest, töötulemus-te ettekandmisest, hindamisest.

Juta Jõgi



Noored neljakümneselt


On vana tõde, et inimene on nii vana kui ta ennast tunneb. Aga milline on 40 aastane inimene? Kõik 7aastased lapsed näevad enam-vähem samad välja, kuid neljakümneselt võidakse üht inimest pidada kolmekümneseks, aga teist ekslikult viiekümneseks. Eriti juhtub seda naistega, kelle elurütm on kiirkäigul: lapsed kasvatada, kodu korras hoida, tööl käia ja palju muud. Pole siis ime, kui hommikuti tunned, et tervis on hakanud logisema ja peeglisse eriti vaadata ei tahagi enam. Mees ja lapsed olgu parem vait!

Et hoida ennast ja oma lähedasi, tegime otsuse – koos õppides ja aega veet-es on elu etem. Oma õpiringi eesmärgiks seadsime: omandada tarkuseteri ter-vislikust ja aktiivsest eluhoiakust ning koos muuta oma elurütmi toimekamaks, teadlikumaks, sisukamaks.

Kogunesime kord nädalas. Teoreetilisele osale järgnes ujumine, saun või kepikõnd. Anne Kallavus vedas meid mõnikord lausa naaberküladesse. Õnneks on bassein juba mitu aastat Avinurme rahvast teenindanud. Ka vesiaeroobika pole meie jaoks enam uus asi.

Nüüd tunneme end palju reipamana ja noorena neljakümneseltki!


Küllike Pärn Avinurmest